Just selliseks kujunes äsjase rahvahääletuse tulemus Eesti astumise kohta Euroopa Liitu (66,92:33.08%).

Kuidas seda tagajärge hinnata? Mõnevõrra jäi ehk oodatust kesisemaks osalenute arv — 63,4% hääleõiguslikest kodanikest. Kas seda saab lugeda ammendavaks kogu rahva arvamuse peegeldamisel? Kindlasti, sest näiteks arvamusuuringute puhul peetakse usaldusväärseks isegi 1000 inimese küsitlemist miljonist. Hääletustulemus ise on aga kahtlemata veenev.

Referendumieelsetel päevadel kaldusid paljud kõhklejad eurojaatajate leeri. Nii ületasidki viimased veenva kõrgusvaruga ELi lati, millega lõppes 10 aastat kestnud rännak (või siis hoojooks) keerulises eurolabürindis.

Seekord jäi mannetuks nii Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare tõrges vastuseis ELile kui ka nende oma, kes vehkisid viimastel nädalatel vene kaardi asemel ELi uue põhiseaduse leppe projektiga.

ELi-teemaline väitlus kodu- ja välismaal näitas aga Eesti kodanike demokraatlikku küpsust ja sisemist kultuuri. Oskus teist poolt ära kuulata, plusse ja miinuseid rahulikult vaagida ja mitte kohe vastast poriga pilduda — sellisena võiks iseloomustada toimunud väitlust. Muidugi erines käesolev hääletus ka tavapärastest valimistest, kus sihtmärk üksikisiku või erakonna näol on märksa konkreetsem ja ahvatlevam.

Igal EV kodanikul oli võimalus oma seisukoht rahvahääletuseks kujundada ja see ka välja öelda. „Jah“ või „ei“ — selles oli küsimus, kuldset keskteed ehk kolmandat lahtrit valimissedelil ei pakutud, seda pole olemaski.

Hirm kaotada taas oma iseseisvus — see mure vaevas (ja vaevab tänagi) paljusid. Kas aga 19. saj. absoluutne iseseisvus ehk rippumatus, nagu siis öeldi, on enam teostatav tänases üleilmastunud ja lõimunud-põimunud maailmas? 21. sajandil on kõik suhteline, ja sageli on parim, või ka ainuke võimalus oma iseseisvust kaitsta ühiselt. EL on üles ehitatud just suveräänsuse ühise teostamise põhimõttel. Riigid võivad olla erineva suuruse, rahvaarvu, taseme ja huvidega, kuid ELis pole sel mingit tähtsust, ollakse võrdsed ja seal pole domineerivat suurvõimu. Just see eristabki tänast ELi endisest N. Liidust. Ajalugu on meile aga korduvalt näidanud, et põhiline oht Eesti iseseisvusele lähtub just idast.

Eksvälisminister T. H. Ilves rõhutas esmaspäeval, et Eestile on vaja ELiga ühinemist eeskätt selleks, et esimest korda viimase 12 aasta vältel tulla välja alandavast kaitsepositsioonist suhetes Venemaaga.
ELi laienemine ohjeldab Kremli ülbet käitumist juba järgmisel aastal, sest siis muutuvad head suhted Balti ja Kesk-Euroopa riikidega Venemaa jaoks väga oluliseks, ennustab Ilves ja nendib, et Moskva on lõpuks ometi sunnitud kaotama Eesti kaupadele kehtestatud topelttollid ja alla kirjutama piirilepingu.

Mis saab edasi? Nüüd kuulutab president välja põhiseaduse muutmise seaduse. Referendumi otsus jõustub detsembris, millele järgneb lepingu ratifitseerimine riigikogus.

Järgnevad veel mõned formaalsused, mis peaksid lõppema 30. aprilliks 2004 ja avama Eestile lõplikult ukse Euroopa Liitu. Seda soovis kaks kolmandikku hääletamisel osalenuist ja veelgi suurem osa meist, väliseestlastest.

Märkmed: