Sõda olgu kõrva kuulda, ei mitte silma näha, ütleb lõunaeesti vanasõna. Teadagi, tarkus tuleneb kogemustest. Maarahvas, kel ajalooliselt teada, mida tähendab sõjapasuna hüüd, piikide täristamine või Stalini orelite viled, tunnistas paratamatut. Hea kõrvakuulmine lubab ehk lahingukeerisest veel pääseda, kui aga vaenlane on nähtaval, siis võimalus ise kirbul olla, on suur. Ka võib vanasõna tähendada seda, et mis kaugel, pole veel meie mure, mis ligidal, see on.
Elame aga ajastul, mil tänu erakordsele tehnoloogia arengule saame tugitoolist kuulda mürsu vilinat ja õhutõrje häiresignaali samal hetkel, kui see kaugel kaugel toimub; näha pommiplahvatust ja selle õhkutõusvaid hävitustulemusi momentaalselt. Saame vaid tänulikud olla, et CNN pole soetanud oma otsesaadete mõju suurendamise huvides Senssurround tehnoloogiat.
Selle eest teevad puuduse tasa fotograafid. Neid raisakullideks tembeldada oleks alatu — on ju neil siiski ülesanne valgustada toimunut —, kuid koledaid korjuste pilte on jubagi arvukalt ajakirjanduses ilmunud, kõrval haavatasaanute — kui laps, seda parem — pildid... Raha eest aga tehakse vist kõike.
Mitmeti jääb selles olukorras jubagi kaastundlikule inimesele, kes ühiskonna reeglite kohaselt küll võõrale halba ega kurja ei soovi, selline meedia atakk omakorda kallaletungiks. Aisting kannatab, kui sensatsioonilisuse nimel kuritarvitatakse ärevust, mida sõda paratamatult toob.
Ka elades enam-vähem turvalises riigis — kuigi, pärast terrorirünnakuid ei saa keegi enam seda kaljukindlalt ütelda — kasvab jõuetuse tunne, eriti sellise meediabarrazhi eest põgeneda proovides. Pole kohta. Ei saa isegi pargis jalutades kevadetulekut nautides pääseda ligimeste viisakatest tähelepanekutest — kas pole hirmus, mis seal Iraagis toimub.
Kõige kavalam selles meediamängus paistab olevat vanakuri Saddam ise, kes eirab rahvusvahelisi konventsioone ja lepinguid, ÜRO käskkirju, vilistab inspektsioonidele ja kasutab sõjavange omamoodi relvadena maailma arvamustelaval. Seda kõike oma rahvast, oma maad, kellelt türanniarezhiim on miljardeid lüpsnud, oma huvides ohtu asetades, sihikule pannes.
Sellises olukorras on raske olla vaga ja patsifistlik. Sõjavastased peavad siiski tunnistama, et vahest pole muud abinõu, ajalooliselt on ta igal juhul olnud nii. Lähiminevik annab kindla kinnituse — Stalinid, Maod, Pol Potid ja Hitlerid said tegutseda vabu käsi, kuna ei juletud nendele jõuga vastu hakata.
Juhuslikult oli mul võimalus kuu aja eest näha vanu Saksa sõjaväe filme, ehk Wochenshausid. Nähes siis, kuidas kevadtalvel 1944 piimahabemed ja hallpead Sinimägedel oma kodumaad võõra kurjuse eest kaitsesid, seda kõike saksakeelse propaganda teksti taustal, tulid teistsugused judinad esile. Sõda on õudne, aga kodumaad tuleb vale ja kurja eest kaitsta.
Saddam Hussein seda ei tee. Bushil ei jää muud üle, lurnitsemine ÜROs viis paratamatuseni. Nagu Eestiski on hoiatatud — ÜRO hiljutine tegevus näitab ilmekalt, et väikeriike ei kaitsta, kui suured roimarid teisiti otsustavad.
Nagu Häädemeeste vanasõna ütleb: ei sada aastat paranda, mis sõda riknu tunniga. Neid teletunde on olnud jubagi palju. Kaua läheb, et kurjust kõikjal hävitada, ei tea. Kindel on aga, et jälle on üks uus põlvkond meie maamunal, kes eluks ajaks jääb, tänu eriti meediale, hirmule, kuna on sõda näinud ja kuulnud hoopis uuel moel.
TÕNU NAELAPEA
Juhtkiri: Kallaletung meeltele, mõistusele
Kuumad uudised | 25 Mar 2003 | EWR
Kuumad uudised
TRENDING
