Pidustustel pole veel põhjust vaibuda — tänavune Kanada Päev kestis pikemalt kui tavaliselt, hoides paljude kanadalaste lootused üleval, mis kulmineerusid 2. juuli hommikupoolikul rõõmusõnumiga Prahast, kus otsustati, et Vancouver saab õiguse pidada 2010.a. olümpiamänge, tulles võitjaks Pyeongchangi ja Salzburgi ees. Teatavasti on Kanada sel kevadel üsnagi palju kannatanud, saades ülemaailmse tähelepanu osaliseks ka mitte just kõige paremal moel — SARSi puhangud ning hiljutine hullu lehma tõve kartus — ja kui nüüd Vancouveri pürgimus olümpialinnaks saada oleks nurjunud, oleks see kindlasti lisanud lootusetust ja negatiivsust mitmel tasandil.

Samas tähendab aga Vancouveri võit Toronto jaoks olümpialootuse kaotust — kui seni oli linn äraootaval seisukohal, kas asuda taotlema 2012.a. suveolümpiamänge, siis nüüd ollakse seisukohal, et seda ei tehta, kuna oleks vähetõenäoline, et olümpiamängude linna õigused läheksid samasse riiki vaid kaheaastase vahega. Millal Toronto seda õigust taas taotleb, pole teada, sest senised katsed on ebaõnnestunud nii 1996.a., kui olümpia läks Atlantasse, kui ka 2008. aastaks, mil korraldajalinnaks saab Peking.

Mis aga sugugi ei tähenda, et Toronto poleks koos Vancouveriga kolmapäevase otsuse üle rõõmustanud — oma tervitusi läänekaldale lähetati mitmel viisil ja ka Toronto tulevased linnapeakandidaadid olid ühel meelel, et nüüd tuleks hoopis edasi liikuda ja keskenduda olemasolevatele projektidele. Või miks mitte püüda linna meelitada muid rahvusvahelise kaaluga sündmusi. Pealegi — olgu riik kui tahes suur — tähendab Vancouveri võit ju siiski sedasama kogu Kanada jaoks, kuna pole kahtlust, et mängudega tõuseb riik maailma tähelepanu keskmesse, mis nii turismi kui üldise majanduse seisukohalt igati tänuväärne.

Samas ei tundnud rõõmu Vancouveri võidu üle mitte kõik kanadalased — nimelt lubasid oponendid, kes tegutsesid siiani protestigrupina, hakata nüüd nn. valvegrupiks, moodustades ekspertide paneeli ning jälgides hoolega, missugused on olümpiamängude mõjutused majandusele, keskkonnale, sotsiaalprogrammidele jm.

Ennustuste kohaselt õigustavad mängud end majanduslikult ära ega tohiks kahjumisse jääda, kuigi sel juhul peaks kulude katmise eest vastutama Briti Columbia valitsus, mida paljud kardavadki, nähes selles lisandunud tulumaksukoormat elanikele. Kriitikud on arvamusel, et selle asemel et finantseerida olümpiat, võiks raha kulutada hoopis haridusele, tervishoiule jm.

Suurem osa inimesi on siiski mängude toimumise poolt, seda tõestas ka 64%-line toetus rahvahääletusel tänavu veebruaris. Ennustatakse, et mängude toimumisega luuakse juurde umbes 220.000 uut töökohta ja majandus saab kahtlemata suurt hoogu juurde.

Üsna pea hakkabki ehituslik tegevus — konstrueeritakse nii võistluspaiku, spordirajatisi kui uuendatakse Vancouveri ja Whistleri vahelist kiirteed, mille kasutegur ei piirdu vaid mängudega.

Viimati peeti Kanadas taliolümpiamänge 1988.a. Calgary's ja küllap mäletavad paljud eestlased, kuidas sai tookord kaasa elatud Allar Levandile ja tuntud rõõmu tema pronksmedali üle, kuigi võistelda ei saanud ta tollal veel sugugi mitte rahvusvärvide all.

Märkmed: