Kellelegi pole muidugi uudiseks, et Eesti ühiskonnale on iseloomulikud madalast sündivusest ja noorte väljarändest tingitud inimkaod; kasvav tööpuudus; suremuse tõus; kohatine ebavõrdsus; laste vaesus; töötajate kehv tervis; ebaterved eluviisid jm. negatiivsed ilmingud. Isegi haridus teeb vähikäiku. 25. koht maailma arvestuses on ju suurepärane, aga varem oldi ju mitu kohta kõrgemal. Kange alkoholi müük on viimasel ajal küll vähenenud, kuid alkoholism ja sellest tingitud tõved laastavad ühiskonda endiselt, nõudes ohvriks eriti nooremaid mehi. On ka regionaalseid muresid. Nii on Viljandimaa ja Kesk-Eesti rahvast tühjaks jäämas, sest inimesed eelistavad elada Tallinnas või selle ümbruses. Ida-Virumaal on oma probleemid.
Aruandes on siiski ka midagi positiivset. Selgub, et Eestis on looduskaitse all 18% maismaast, mis on Euroopa üks paremaid näitajaid.
Plussina tuuakse esile, et Eesti on olnud üldiselt edukas; rahvas muutunud rikkamaks ja elujärg paranenud. Väidetakse, et inimestele on olulisemaks saanud sõbrad-tuttavad ja seltskondlik tegevus; üha rohkem olevat neid, kes on oma eluga rahul ja õnnelikud. Aga EIA rõhutab ju inimeste enesessesulgumist ja tardumust. Paradoks?
Üldiselt jääb siit eemalt vaadates mulje, et Eesti kiire majanduskasv tõttas omal ajal ette ühiskonna sotsiaalsest arengust, mille mõrusid vilju nüüd maitstakse.
On muidugi hea, et EIA pakub Eesti ühiskonnast ilustamata, olgu siis pealegi, et karmi pildi. Pole ju mõtet vaadata asjadele läbi roosade prillide. Peaminister Andrus Ansip on suur optimist. Pärast EIA esitamist nentis ta Riigikogus esinedes, et võrreldes teiste endiste N. Liidu riikidega on Eesti olnud ikkagi väga edukas. Tal on ka õigus. Astudes mõttes okupatsiooniaegsest Eestist tänasesse, tuleb tõdeda, et meie riigi areng on olnud tõesti muljetavaldav.
Veelgi halvem on vaadata kõike läbi mustade prillide ning väita, et Eesti edulugu on osutunud täielikuks blufiks, nagu mõned skeptikud seda teevad.
Ülalminitud probleemidest ülesaamiseks ning ühiskonna tardumusest sulatamiseks soovitavad EIA autorid rohkem positiivset häälestatust. Hea mõte muidugi, aga kuidas selleni jõuda näiteks peres, kus mõlemad vanemad on töötud? Kõik taandub ju üksikutele inimestele ehk rohujuuretasandile. Kui seal positiivset mentaliteeti pole, siis ei maksa seda ka ühiskonnast kui tervikust otsida.
Hädaldamisest pole kunagi kasu. Kuidas asju paremuse poole pöörata ning allesjäänud kasina inimvaraga tagada ühiskonna edasikestmine, teab kodurahvas ilmselt paremini kui meie siin.