Eestis alustas politsei juulikuu keskel suurt kampaaniat, mille eesmärk roolijoodikute tabamine. Kuna lähiaegadel on toimunud mitmeid kurvalt lõppenud õnnetusi, kus võimalikuks põhjuseks autojuhi napsutanud olek ning tihtipeale ei peljatagi sellises seisundis rooli taha istuda, otsustas politsei asja tõsiselt käsile võtta ning seaduserikkujaid karmide trahvidega või autosõidu keelustamisega karistada.

Kui Eesti keskmine kuupalk nii 5000 krooni ringis, on samaväärse summa trahvina välja käimine muidugi suur löök perekonna eelarvesse. Aga raha ongi ju inimeste jaoks sageli selleks, mis motiveerib üht või teist asja tegema või tegemata jätma.

Eestis kehtib teatavasti autojuhile alkoholi osas täielik nulltolerants ning alkoholi pruukinuna tuleb otsida koju- või mujale sõiduks teisi võimalusi. Nimetatud politsei poolt algatatud kampaania on aga rahva seas tekitanud mitmeid eriarvamusi: on neid, kes leiavad, et tegu igati õige sammuga, kuna roolijoodikute suhtes oleks ammu aeg midagi tõsist ette võtta, teiste meelest on aga napsitanul ja napsitanul suur vahe.

Muidugi on ilmselt ebaõige kõiki napsitanuna rooli asunuid n.-ö. ühe vitsaga lüüa ja roolijoodikuks tituleerida, kuna on ikka tõesti suur vahe, kas rooli taha asutakse purupurjus peaga või siis söögi kõrvale klaasikese veini pruukinuna, mis aga alkoholi taset mõõtes selle samuti organismis registreerib. Ka mängivad suurt rolli autojuhi sõidukogemused ja oskus sõiduriista manipuleerida. Seadus on aga seadus ning teatavasti tuleb seda siis ka täita.

Eestis on viimasel ajal eriti suurt tähelepanu pälvinud välisministeeriumi kantsler Indrek Tarandi juhtum, kes eelmisel esmaspäeval Tallinnas autoroolis joobnuna vahele jäi ning seejärel oma tegu ka avalikult tunnistas ja kahetses. 4260-kroonine trahv maksimaalsest 6000-st tundus mitmetele otsust lehes kommenteerinud inimestele liiga väike ning tekitas küsimuse, et kas kõrgetele riigiametnikele kehtivad kergemad karistused kui nn. lihtinimestele.

SLÕhtulehe 18. juuli number on teemale autojuhid ja alkohol palju leheruumi pühendanud: seal on ka kirjutis 22aastasest ratastooli aheldatud naisest, kes purjus autojuhi süül toimunud autoõnnetuse läbi kannatada saanud ja võib mitte kunagi enam kõndima hakata. Sama lehe juhtkirjas kiidetakse politsei otsust korraldada roolijoodikute ja kihutajate tabamiseks hoogtöökuu, ent tõdetakse, et alati peab mõni suurem õnnetus juhtuma, enne kui nende vältimiseks midagi ette võetakse. Kuid nii see ju paraku on, sest eks tagajärgede vältimiseks tulebki asuda nende põhjuste juurde ja kui probleemi poleks, ega siis poleks ka ehk põhjust võidelda. Igatahes on Eestis eriti suvel alkoholi suur pruukimine üsna au sees ning ega ju autoomanikud naljalt ühissõidukisse astuda taha.

Kuigi avalikus kohas joomine on Eestis keelatud, näeb linnapildis aeg-ajalt ikka lahtiste õllepudelitega ringiliikuvaid või kuskil poe ees istuvaid noori — asi, mis siin Torontos küll vist kellelegi pähe teha ei tuleks. Samuti tekitaks siin üllatust näha möödasõitvas autos kaassõitjate seas ringikäivat pudelit, isegi kui autot juhtiv isik seda ei puuduta. Ning fakt, et alkoholi võiks nagu Eestis igast nurgapealsest kauplusest teinekord kasvõi ööpäevaringselt osta — nii mõnegi meelest taunitav nähtus, samas aga ka kultuursete alkoholipruukijate jaoks igati tervitatav.

Sedasama kultuurse, mõõduka napsutamise kunsti aga kõik paraku ei valda ja eks seetõttu peabki kehtiv seadus olema ühene.

Eestlased Kanadas

TRENDING