Teisi väliseesti lehti lugedes torkab silma, et mujal on eesti ühiskonnad asunud julgelt suhtlema kohalike elanikega, pakkudes neile imetlemiseks meie etnilisi rikkusi, mida on hoolega säilitatud ja kogutud võõrsil elatud aastakümnetega.
Rootsi Eesti Päevalehest loeme, et Göteborgis korraldati hiljuti Eestit tuvustav üritus Estival '03. Peatoimetaja Ülo Ignatsi sõnul on seal väga selgelt võetud suund tutvustamaks meie kultuuri rootsi publikule. Rootsi puhul on plussiks suhteline lähedus Eestile, mis võimaldab kaasata sellisesse programmi ka kodueestlasi.
Austraalias viibinud eesti ajakirjanik Haldi Leinus kirjutab ajalehes Meie Kodu, millise üllatuse osaliseks ta sai Sydney muuseumis, kuhu olid kõik huvilised kutsutud tutvuma eesti kangakudumise, rahvariide vöö valmistamise ja muuga. Eriti hämmastas teda arhiivimaterjalide ja käsitööde rikkalik näitus. Pr. Leinuse sõnul oli maja rõõmsaid ja uudishimulikke inimesi täis. Milline hea idee — tutvustada Eestit ja eestlasi austraallastele! ESTO 2004 kavas on kontserdid Riia tänavatel ja Vabaõhumuuseumis ja muidki toredaid üritusi, mis peaksid lõunanaabrites süvendama huvi Eesti vastu. Need on kahtlemata kõik kiiduväärt ettevõtmised.
Muidugi on ka Torontos sellekohaseid näiteid — Eesti on olnud ESTOde ajal kohaliku pressi huviorbiidis; teda on tutvustatud Karavani-nimeliste ürituste raames; on antud arvukalt kontserte Toronto parimates saalides ja kirikutes; kunstnikud on esinenud siin korraldatud näitustel; meie vabatahtlikud on oma tegevusega pälvinud suurt tähelepanu; oleme uhked oma hulgast võrsunud silmapaistvatele eestlastele, keda leidub vist küll igal elualal. Ja see loetelu pole kaugeltki ammendav.
Ometi jääb mulje, et Toronto eestlased pole tihanud või on isegi eiranud võimalusi tutvustada laiemalt ja läbimõeldumalt meie rahvusliku varasalve rikkusi. Oma üritustega jäädakse ikka Eesti Majja ja Tartu College'isse, harva minnakse kusagile mujale. Mõneti võiks seda ehk võrrelda teokarpi kapseldumisega. Toronto linn oma kireva etnilise koosseisu ja erinevate kultuuride harda austamisega pakub aga kõigile suurepäraseid võimalusi enese tutvustamiseks.
Mõned on öelnud, et nii võime kaotada oma rahvusluse siin võõrsil ja et niisuguseid ohumärke juba olevatki. Sellega ei saa kuidagi nõustuda, sest eesti keel ja kultuur pidasid ju vastu võõrvõimu poolesajandilises raudses haardes, edenedes arenedes veel pealegi! Siinses sõbralikult kobestatud ja soodsas multikultuurilises pinnases ei saa ometi eestluse vapper taim hukkuda.
On igati tore, et meie ühiskonnas on nii palju organisatsioone, mis liidavad ühise päritolu või samade huvidega eestlasi, vanemaid ja nooremaid. Aga võibolla oleks värskendav ja kasulik korraks oma teokarbist väljuda? See võiks ehk isegi olla eestluse jätkumise missiooni osaks ega tähendaks mitte sugugi lõimumist (loe: kadumist) siinsesse ühiskonda. Kes võtaks endale riski olla niisuguse algatuse organiseerijaks, mis ju kahtlemata nõuab palju julgust, energiat ja raha ka.
Käesoleva kirjutise mõtteks ongi koguda ideid ja käivitada sellekohast diskussiooni.
Juhtkiri: Kas väljuda teokarbist?
Arvamus
TRENDING
