Kulunud fraasi kohaselt lahutab kodu- ja väliseestlasi ületamatu kuristik. Et viimaste aastate tihe suhtlemine ja globaalse eestluse areng on seda sügavikku mõnel määral täitnud, räägitakse nüüd rohkem eestlasi eraldavast teerajast, mille kadumine peaks idealiseeritud kujutluse kohaselt meid kõiki muutma ühtlaseks heleroheliseks muruplatsiks. Ilus unistus, kuigi veidi igav ka. Igaüks teab muidugi, kui raske on taastada muru kord juba sissetallatud rajale. See nõuab aega, kannatust ja eeskätt head tahet. Sellisest heast tahtest oli ilmselt ajendatud möödunud nädalal Eesti Päevalehes ilmunud Erik Niiles Krossi suurepärane kirjutis „Kes on meist õige eestlane...“, mis käivitas Päevalehe kommentaaride rubriigis elava mõttevahetuse kodu- ja väliseestluse teemal.

Jättes kõrvale kõige arutumad ja vulgaarsemad süüdistused väliseestlaste aadressil, on seal ka mitmeid asjalikke tõdemusi. Kahjuks näitavad aga needki, et kodu- ja väliseestlased on üksteisemõistmisest ikka veel väga kaugel. Negatiivse suunitlusega kommentaaride ülekaalukas hulk sunnib kahtlema Krossi väites, et välis- ja kodueestlaste vahelised vastuolud on taandumas.

Läänes elavad väliseestlased ja nende tegemised on võetud eriti võimsa luubi alla. 260 kommentaari seas ei hakanud silma ühtki, milles oleks nimetatud, et paadipõgenikud lahkusid Eestist kindla kavatsusega sinna esimesel võimalusel tagasi pöörduda. Nagu teada, muutsid karm tegelikkus ja poliitilised olud selle võimatuks. Vähesed kommenteerijad teavad või peavad vajalikuks märkida, et eesti pagulased siinpool raudset eesriiet ei lasknud ometi päid norgu ega jäänud halama. Nad rajasid hästi ja aktiivselt siiani toimivad väliseesti ühiskonnad. Juba 1950 ndate aastate keskel sirutasid nad oma käed ja südamed välja kodueestlaste poole, tehes seda parimate kavatsustega; mõned ehk isegi ajendatuna soovist vabaneda aastatepikkusest ebamäärasest süütundest. Enamasti tunti mõlemapoolset rõõmu taastatud kontaktide loomisest lähedastega.

Eesti taasiseseisvumine oli shokk igale eestlasele. Kärisenud raudne eesriie ja pärani lükatud uksed tekitasid segadust ja möödalaskmisi mõlemal pool. Mitte alati ei osatud siduda väliseestlaste rahvusvahelisi kontakte ja intellektuaalset kapitali Eestiga. Pettunud väliseestlased lõid käega ja lahkusid.

Sisestades sõna „väliseestlased“ interneti otsimismootorisse, sain sadu vastuseid, millest ilmnes kummaline paradoks. Enamik artikleid ja kommentaare olid negatiivse ja iroonilise värvinguga; samal ajal tuli ette aga suur hulk uudiseid, milles oli juttu väliseestlaste abist Eesti tervishoiuasutustele, raamatukogudele ja koolidele; mitmete stipendiumifondide loomisest, tõhusast lobby-tööst Eesti NATOsse pääsemise nimel jne..

Ei tasu aga ka idealiseerida väliseestlasi, kellest paljud on teinud Eestis lubamatuid vigu. Kellele ikka meeldib, kui kaugelt tullakse õpetama ja noomima. Rängad okupatsiooniaastad muserdasid ja teatud määral ka kujundasid iga eestlast. Samas olid need heaks ellujäämise kooliks. Eestlus säilis ju kodumaal kõigele vaatamata. Ekspresident Lennart Meri on öelnud, et ajal, mil väliseestlased kandsid poliitilise võitluse pearaskust, võitlesid kodueestlased Eesti identiteedi säilitamise ja koguni selle süvendamise eest. See läks neil ka korda.

Kuigi eestlasi näib ikka veel lahutavat teerada, millel rohi ei taha kasvada, on rõõmustav, et isiklikul, just nimelt rohujuuretasandil loodud kontaktid toimivad ja suur hulk väliseestlasi on hästi sulandunud Eesti ühiskonda. Võibolla on meie rahvuslikuks rikkuseks seegi, et oleme nii erinevad. Mõni eestlane saab oma võimetega tuua ka Eestile välismaal hoopis rohkem kasu kui kodus. Ja see ei tähenda sugugi oma riigi ja rahva hülgamist.

Märkmed: