Kord nädalas ilmuva lehe toimetaja jääb juhtkirja teema valikul mõnikord kimpu nagu omaaegne kalendritegija. Eriti siis, kui tuliseid päevateemasid on liiga palju või vastupidi — puuduvad need hoopis. Ta ei saa endale lubada ka luksust keskenduda üksikule sensatsioonilisele uudisele, nagu seda teevad päevalehtede toimetajad, sest homseks võib see uudis olla tähtsusetu. Nädalalehe toimetaja otsib siis hädakorral välja mõne igihalja, näiteks emakeele või kohaliku kogukonna tegevusega seonduva teema. Jääksin täna esimese valiku juurde, kuigi ka meile viimasel ajal pakutud kultuuriürituste paljusus vääriks juhtartiklit.
21. nov. esitles Eesti Keelenõukogu „Eesti keele arendamise strateegia 2004—2010“ kava, mis näeb ette nõuded keelekasutuse parandamiseks. Strateegia loetleb 8 punkti eesti keele kaitseks, mh. tahetakse kehtestada nõuded ajakirjanduskeele kvaliteedi kohta ja sanktsioonid väära keelekasutuse puhuks; plaanis on luua arenduskeskus eesti keele maine kujundamiseks; nõutakse üldhariduskoolides eesti keeles õppimise eelistamist. Rõõmustav on lugeda, et roheline tee avatakse murrete õpetamisele ja kasutamisele.
Koostajad on arvesse võtnud võimalikult paljusid keelekasutuse tahkusid, mitmeid uurimusi ja ka keele säilitamist ohustavaid tegureid. Dokument ei tungi üksikasjadesse, aga samas on suudetud vältida laialivalguvat üldsõnalisust. Strateegia autorid on põhitähelepanu suunanud eesti keele kui meie ühise identiteedi säilitamisele, arengule ja toimimisele riigikeelena. Meie emakeel vajab kaitset, sest dokumendis tõdetakse, et „üleilmastumise ja infoühiskonna kujunemise taustal on eesti keele positsioon nõrgenenud”. Tunnistatakse üldhariduskoolide lõpetajate viletsat kirjakeele oskust ja kõrgkoolide lõpetanute erialakeele küündimatust. Võime kujutleda, milliseid kive see veeretab noorte inimeste ja kogu ühiskonna teele. Keeleteadlane Peep Nemvalts nendib 2. dets. Eesti Päevalehes: „Ühiskonna toimimise põhieeldusi on arusaadav ja selge keel. /.../ Sestap tuleb kirjakeelt hooldada ning kaitsta soovimatute muutuste eest.“
Nemvaltsi (ja muidugi mitte ainult tema) mure on aga, kuidas suudetakse ellu viia keelekorralduse olulisimat ülesannet: „arendada ja rahvale selgitada eesti keele väljendusvõimet”, kui massimeedia pole seda mitte alati valmis tegema. Ainuüksi juhuslikult ilmuvate keelenurkade või hüüdjaks hääleks jäävate kommentaaridega kõnealust eesmärki vaevalt saavutada õnnestub.
Kui keel, meie ühine identiteet, kaob, lakkab olemast eestlus kui selline. Tänaseks on ajalooareenilt kadunud mitmed ühisidentiteedil põhinenud kooslused. Vaid mõned näited: liivlased, kamassid jpt. ei eksisteeri enam rahvusena; pole Jugoslaavia liitriiki ja kadunud on näiteks ka vennastekogudus. Need väga erinevad kooslused kadusid kõik ühel ja samal põhjusel — ühisidentiteedi lakkamise tõttu.
Niisiis peame oma keelt kaitsma ja hoolega säilitama, eriti ka väljaspool kodumaad. Siin on tohutu ja tänuväärne roll täita väliseesti koolil ja kodul.