Keeleküsimused erutavad paljusid meie lugejaid. Keegi ei armasta vigast emakeelt ja oleme tänulikud mitmele generatsioonile siinsetele eestlastele, kes võõrsile sattudes eesti keelt pikki aastakümneid rikkumata kujul säilitasid ja edasi andsid.
Aeg-ajalt juhivad meie lugejad ja kaastöölised tähelepanu ka lehes ja internetiväljaandes esinevatele vigadele või küsitavustele, mis on iseenesest väga tänuväärne, sest puhas keel on ju lehetoimetajate päris kindel eesmärk. Siiski areneb keel pidevalt, juurde tuleb uusi sõnu ja mõisteid, mis võivad esialgu isegi naljakad tunduda, ent ometi juurduvad keelekasutusse; ka muutuvad varem kaljukindlatena püsinud grammatikareeglid ja tulevad kasutusele paralleelselt lubatud mitu kirjapilti/sõnavormi.
Palju on vaieldud, kas siin Kanadas elades ja eesti keelt säilitades ikka tasub taga ajada seda n-ö viimast, norida iga koma ja tähe üle. Hiljuti tõstatati see küsimus ka meie lehe internetiväljaandes, arutledes, kas see mitte ei võta paljudelt üldse rääkimisjulgust, aga teisalt õhutati ka õige keelekasutuse ja kirjaviisi eest võitlema.
Torontos kuuleme ikka aeg-ajalt vigast ja erinevate aktsentidega kõneldud inglise keelt. Aga kõik püüavad rääkida ja keelt õppida, sest enamus inimesi ei taha jääda ainuüksi oma rahvusgrupi piiresse. Keegi ei pahanda inimese üle, kes teeb inglise keeles vigu või näeb vaeva, kui ta püüab; ometi pole just paljud eestlased ise kuigi tolerantsed teiste rahvuste esindajate suhtes, kes meie keelt õppida püüdes vigu teevad või naljakaid lauseid moodustavad.
Pöörates teema kodumaa suunas: Eestis näiteks pole võõras olukord, kui eesti keelt kõnelda püüdva vene rahvuse esindaja pingutused panevad eestlase kergelt muigama ja kui ta juhtub oskama vene keelt (mis keskealiste ja vanemate inimeste puhul üsna loomulik), minnaksegi sellele üle. Mis aga ei aita muulasel keelt omandada ega oma vigadest õppida.
Et Eestis edukas olla, peavad ka seal elavate teiste rahvuste esindajad ära õppima kohaliku keele. Keeleseaduse täitmist järgib Keeleinspektsioon, mis teeb rikkumise korral hoiatusi, aga vajaduse korral ka rahatrahve. Aeg-ajalt loeme ajakirjandusest mitmete õpetajate, arstide ja riigitöötajate puudulikust keeleoskusest, mis eriti aktuaalne Ida-Virumaal. Nagu ütles Keeleinspektsiooni peadirektor Ilmar Tomusk enam kui aasta tagasi antud intervjuus ajalehele Põhjarannik, on inspektsioon saanud ka kriitikat, nagu täidaks see suures osas venekeelse elanikkonna vastu suunatud karistusfunktsiooni — et kui inimene on muidu omal alal ülimalt kvalifitseeritud, soovida jätab vaid eesti keele oskus, siis milleks teda n-ö taga kiusata, kui ta teeb oma tööd tublilt. Ent Tomuski sõnul on rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõte, et keeleoskus on osa kvalifikatsioonist.
Eesti Päevaleht kirjutas aga hiljuti probleemist, mis keeleõpet valitseb: nimelt ei pea hiljutise uuringu kohaselt ligi kolmandik vene õpilastest ja üliõpilastest eesti keele oskust vajalikuks. Kas on noorte vene rahvuse esindajate jaoks keel liiga raske või seostatakse oma tulevikku mitte niivõrd Eestiga, pole teada.
Kokkuvõttes: kus iganes maal me elame, peame väärtustama nii oma emakeelt kui ka kohalikku keelt. Seda respektist nii oma esivanemate kui ka uue kodumaa vastu. Seega on puhas emakeel igati au sees ka 21. sajandil.
Juhtkiri: Keeleteema ei vanane ega kaota tähtsust
Kuumad uudised | 16 Jan 2005 | EWR
Kuumad uudised
TRENDING
