Kui kirjanik ja praegune kultuurilehe Sirp peatoimetaja Mihkel Mutt koostas omal ajal Eesti Kultuurkapitali toetusrahadega koguteose oma iseseisvatest kirjutistest, mis ilmus aastal 1996, valis ta pealkirjaks „Meedia, mu meedia”. Väärt lugemine ka tänapäeval, eriti kuna Mutil pole tõsist vastast elukutseliste ajakirjanike hulgast, kes kultuurile pühendunud.
Kultuurile pühendumine on aga harva majanduslikult tasuv. Hingele ehk küll, aga üüri ta ei maksa. Näitlejad ja kunstnikud, kirjanikud ja filmimehed — ikka tuleb riigilt toetust loota, et loominguline elule lähenemine ka leivale vorstijupi kõrvale tooks.
Sestap on ebameeldiv süveneda Kultuurkapitali ümber keerlevasse majanduslikku skandaali. Teatavasti olevat Kultuurkapitali endine tegevdirektor Avo Viiol kõrvaldanud miljoneid temale usaldatud ametiasutuse tengelpungast. Kuigi pidi olema kõva kontroll olemas, Kultuurkapitali pearaamatupidaja on neid ridu kirjutades ikka ametis, ei taha uskuda, et süüdistusi oleks ilma-asjata avalikustatud. Kuna juurdlus kestab, siis ei ole sobiv muud ütelda hetkel, kui et skandaal ei tule ametist lahkuva kultuurminister Signe Kivi mainele kuidagi kasuks.
Et Mutist veel — avavalik (eeldan, et autori isiklik) tema eelmainitud raamatus oli pealkirjastatud 1994. aastal „Eesti kirjanike globaalsest missionist”. Mutt pidas siis kirjanikke refleksioonivõimelisteks loojateks, kes peavad aru saama, et mõnele võib ülemineku aeg kesta kas kümmekond aastat (mida ta juba on, ja rohkemgi), teistele jääb haaramatuks.
Jättes hetkeks Kultuurkapitali majanduslikud mured väljaõppinud, mitte isehakanud ajakirjanduses kommentaare avaldavate juristide pädevusse, küsiks, miks iga skandaaliga, olgu see kultuuri, energeetika või muus valdkonnas, kinnitub meedia nii vastikult võimaliku valskuse, mitte võimaliku süüdistusest vabastamise külge? On ju nii, et vähemalt Põhja-Ameerikas, kus samuti valitseb avalikkuse arvamus, dollarites edu määrava ajakirjanduse veergudel, on siiski juriidilises olukorras vajadus süüd, mitte süüvabadust tunnistada. Kiuslik oleks soov tarvitada sõna süütust, aga kuna neitsilikku voorust pole ajakirjanduses eriti tunda, jäi see sõna tarvitamata.
Põhjendaks seda hiljuti silmadega sirvitud — vanasti, enne elektroonilist ajastut sirviti ikka näppudega, lehekülje pööramisega — arvustuses, mis ilmus elektrooniliselt Transitions Online’is (http://www.tol.cz ), väga huvitav Ida-Euroopat käsitlev võrgulehekülg — kus Laura Belin arvustab Andrew Miltoni raamatut „The Rational Politician: Exploiting the Media in New Democracies“. Milton uurib, kuidas ajakirjandus on poliitikaga koostöös olnud Poolas, Ungaris, Tshehhis ja Slovakkias. Kõigis neljas riigis, muuseas, on hetkel meediavabaduse mured olemas. Miltoni põhitees olevat Belini sõnul, kuidas poliitikud oskavad meediat manipuleerida — ja kuidas niisiis pressivabadus on tühi sõnakõlks.
Muidugi on Miltoni luubi all vaatlusel just kommunistlik pärand. Kuidas minevikus punapoliitikud said enam vähem nõuda, mida lehest homme lugeda saaks. Kuna vastu hakata ei saanud. Milton — kui Belinist õieti aru saada — leiab, et vanad suhted poliitikute ja ajakirjanike vahel vajavad muutmist.
Ei üllata see arusaamine. On eetilisi eesti ajakirjanike, kes teavad, et praegune Eesti president ei peaks ehk välismaa ajakirjanikega suhtlema. Kogemuste põhjal. Vähemalt kuni eelkäija töö kannab vilja. Loodetakse, et enne saame NATO nõusoleku, enne kui välisvisiidid riigimainele mõjuda võiks.
Kas sellega teeme talle kurja? Lääne perspektiivist küll mitte. Mõtelge, kui paljud tahavad juba Bushist ja Chrétienist lahti saada. Avalikult, ajakirjanduses. Mõtelge aga väikesele Eestile, kus pannakse igale avaliku elu tegelasele võimaluse korral jalg taha. Mutt leidis et meedia on tema meedia. Tahaks aga, et Mihkel Muti arusaadavast, erudeeritud arusaamisest leiaks täna rahvas, et meedia on meie, mitte tarkade inimeste, kas nende, kes valitsevad, Kultuurkapitali raha, Toompeal rahva huve, või globaalselt. Oleks nagu väljakutse ehk missioon, mida Muttki soovitas 8 aastat tagasi.
Juhtkiri: Kelle meedia?
Arvamus
TRENDING
