Kes kardab kõdi? Ning kellele on põlveõndla, ninaaluse sulega silitamine eelmäng millekski muuks, aimduseks, et saab kas suud või muud?

Kuid kõdi võib olla ka mitte mõnus, vaid isegi ebameeldiv, tõrjuv asi paljudele. Viimased kümmekond päeva maailma olulisemal börsil Dow Jonesil on tähelepanu saavutanud kõikjal, ning pole sugugi selge, kas väärtpaberitega äritsemine on stabiliseerunud.

Kõdinautijad said mõneks ajaks laengu - Dow langes kiiresti, aga lõpuks võitis suurema osa kaotustest tagasi. Kuigi kardeti paralleele 1987. aasta oktoobri nn “Musta Esmaspäevaga”, kui ainult Föderaalse Reservpanga sammud eesotsas Alan Greenspaniga päästsid olukorra, ei saa investeerijad sugugi kindlad olla, et koerast on üle saadud.

Koerasaba on pikk ja karvane ning võib veel kõditama hakata. Sest kuigi krahhini ei jõutud, on Dow Jones jaanuarist saadik langenud 17+%, Standard & Poor 500 jõukaima firma indeks kaotanud enam kui veerandi oma varast ja dotcomide, IT firmade valvaja Nasdaq enam kui kolmandiku. Seda kõike pärast 9/11 ja jubagi närvilisi börsil mängijate kartusi, kui mullu oli tunda majandusjumalate külma tuult puhumas soojadest pangaarvetest läbi. Muresid pole aga ainult USAs ega pensionäride hulgas, kes kardavad elusäästude kadu.

Vaadelgem kasvõi olukorda Venemaal, kus dollar on ammu olnud kuningas, teadaolevalt ringleb ärimeeste hulgas rohkem rohelisi presidentide pilte kui värvilisi rublasid, lepalehti. Dollari ja Dow Jonesi väärsammud panid nii mõnegi venelase värisema.

Majanduse jälgimine, ennustamine pole mitte niivõrd kunst kui pöidla hoidmine. Üllatusi tuleb selgest taevast ning tihti tarvitatakse teatud tarbekaupade (commodity) hindade jälgimist. Üheks populaarsemaks on bensiini liitrihind.

Kes ei mäletaks, kuidas N. Liidu viimastel aastatel oli bensiini raske leida - aastal 1990 Eestis sai, kui seda saada oli, vahest vaid 10 liitrit korraga osta. Majanduslik surve koos vabadusenõudmistega oli korrumpeerunud kurjuse riigile hävinguliselt otsustav. Aastal 1998 - samuti juulis(!) - ei suutnud vene suurfirmad oma majanduslikke kohustusi täita, terava kriisi ajal tarvitati sõna default - maksujõuetust. Nüüd taas tarvitatakse sama sõna. Mais ja juunis katsus vene riik piirata bensiinihindade tõusu. Aprillis olid nafta hinnad 20-25% võrra tõusnud. Pidurdada ei saanud - juulis on viimaste nädalate jooksul keskmiselt 3 -3.5% liiter kallim.

Kuid hinnatõus oli vastu kõiki majanduslikke seadusi. Venemaal pole nafta puudust - isegi ladusid oli ja on olemas, tänu eksportturu kitsendustele (loe OPEC). Kuid kõik näitajad on selles suunas, et sügiseks on kütusehinnad Venemaal võrdsed Euroopa omadega - umbes üks US$ liitri kohta. Teadagi rubla ostujõud pole aga see, mis dollaril. Maailmaturuhinda suudab vaid väga rikas venelane maksta.

Bensiinihinnad omakorda mõjutavad muude tarbekaupade hinda - nende valmistamisel, väljaveol, ostul. Tulemuseks on, et Venemaal ka toiduhinnad tõusevad, seda 11% viimase kahe kuuga, üldine inflatsioon on 13%. Kõik need tegurid kokku hoiatavad, et Venemaa jälle ei suuda oma välislaene, -võlgu maksta. Seal kannatab peaaegu kogu ühiskond, keskklass pole suutnud ennast kindlalt kinnitada. Keskklass aga, nagu kõikjal, on majanduse selgrooks. Ning kui juba USAs pensionärid kardavad oma hoiuste pärast, võib hakata veerema lumepall, millest kasvab laviin.

Ajal, kui keskklass kõdi kardab, põhjendatult, võib kiiresti juhtuda, et sulega tekitatud aevastusest tekib nohu, siis sügavam gripp. Muidugi on USAl ja Greenspanil tohutu roll haiguse ennetuse osas. Pole aga 1987, möödunud aasta septembrist saadik saame ütelda, et pole enam mingi diagnoos ega ennustus kindel.

Märkmed: