Poliitika pole kunagi must-valge. Eluprisma on kirev ja see peegeldub parteide valimisplatvormides, poliitikute esinemistes. USAs on aga tänu kaheparteisüsteemile tendents taanduda ehk isegi haakuda vaid vastandlikkusele — demokraat või vabariiklane, muu ei loe.
Sellele on ilmekalt viimaste aastakümnete jooksul lisandunud iseloom, isiksus kui otsustav tegur. Karismaatilised poliitikud on alati huvitavamad kui puised lakoonikud, isegi kui esimesed tihti on vaid kestad, ülespuhutud soengud või siledad näod. Kaasnevalt televisiooni ajastuga on raske enam vahet teha välimuse ja sisu vahel. Harva on kaunis kaunas tõhus tuumik.
Jälgides Bostonis ülimalt pealiskaudset demokraatide presidendikandidaadi kinnitamist saatvat koreograafiat möödunud nädalal kinnitas see viimaste kuude arusaamist, et John Kerry on pigem kest kui kõva pähkel.
Konventsiooni, mida terrori kartus valijale turvalisuse nimel ligipääsmatuks jättis, saab ainult meedia kaudu hinnata. Enam kui 15.000 ajakirjanikku said pressipääsme, nende hulgas esmakordselt nn. võrgulogipidajad elik "bloggers", kes koheselt internetti toimetasid oma arvamusi, hinnaguid Fleet Centre'i saalist. Ajalehed ei saa kohesusega konkureerida; ka televisiooni kokkuvõtted jätavad vajaka. Mille järgi siis otsustada?
Heaks mõõdupuuks on inimese ego. Hoidume tavaliselt nendest, kes kipuvad palju enesest ja oma väidetavalt sooritatud tegudest rääkima; hindame neid, keda saab tegude, mitte sõnade järgi meheks pidada.
John Kerry on mees, kes armastab enesest rääkida. Nagu ka eelmine demokraatide president Bill Clinton, kes sel neljapäeval Torontos tugeva valve all raamatukaupluses oma memuaare parseldas, paistab Kerryl samuti valikuline mälu minevikust olema.
Andrew Coyne'i arvamus 31. juuli National Postis võtab mitmeti kokku selle, mida saame ainult USA minakultuseks pidada. Coyne võrdles Kerry nõustumiskõnet 44 aastat varem Kennedy omaga. Alustades ajastute sarnasustega — 1960 oli tuumasõjaoht asetanud USA hullemasse hirmukütkesse kui tänane terrorismirealiteet — liikus aga Coyne'i pilk kohe kõige suuremale erinevusele. Kui Kennedy kõne oli lühike ja vältis oma isiklikke sõjakogemusi mainimast, oli Kerry kõne kaks korda pikem ja enesekeskne. Kerry tarvitas mina-sõna 110 korda — mida mina Vietnamis tegin jne.
Coyne polnud ainus, kes leidis, et Kerry kõnes puudus riigimehelikkus, et see oli piinlikult lääge ja manipuleeriv.
Minakultuseni on viinud ka see arusaamine, et valimised pole poolthääle andmine, vaid vastase eemale tõrjumine. Oled Bushi austaja või vihkaja — analüütikute sõnul otsustab novembris isiksus, mitte partei platvorm.
1956. aasta kompartei pleenumil seletati Stalini kuritegusid ära isikukultusega. Minakultus on miskit muud, USA meedia loodud. Subjektiivselt vaatleme muidugi kõiki riigimehi — ei saa kõik Stalini moodi kõikvõimsaks, Päikesekuninga moodi leida l'État c'est moi.
Võimusära pimestab nii lihtsamaidki. USA presidendi periheelionile pürgides pole Kerry enesekeskne subjektiivsus sugugi üllatav. Kui kunagi oli nartsissism ning enese saavutustes mõnulemine poliitiline surm, siis tänapäevases egotsentrilises USAs, mida serveeritakse ette 24-7 hiigelannustes nagu Bostonis seda tehti, kahjuks tavanähe.
Juhtkiri: Kerry kui minakultuse nähe
Arvamus
TRENDING
