Üheks märksõnaks on siin kindlasti kokkuhoid. Olgu see siis mitte niivõrd oma rahakoti tasandil – inimeste majanduslikud võimalused on erinevad ja kui palju raha keegi millelegi kulutab, on juba oma asi – , kui just tarbimises tervikuna ning selle mõjus keskkonnale. Teatavasti kaasneb tarbimisega prügi tootmine, mille hulka saab igaüks oma igapäevaelus vähendada. Olgu seda või plastikkottide kasutuse vähendamisega, mida kulub Kanadas päevas miljoneid.
Ka meie igapäevase vee tarbimise statistika on imestamapanev. Lugesin hiljuti CBC uudistest huvitavat intevjuud Karen Kun’iga, kes on võtnud oma südameasjaks veeküsimuste eest seismise. See noor naine on loonud veealast teadlikkust propageeriva organisatsiooni, andnud välja raamatu ning peab vee teemal loenguid ja korraldab õpikodasid. Intervjuus kõneleb ta muude küsimuste kõrval ka meie igapäevaelus kasutatavast veehulgast, mille tarbimine on võtnud üleloomulikud mõõtmed.
Ta toob näiteid mõnedest vaestest piirkondadest Lõuna-Aafrikas, kus terve majapidamine saab päevas kasutada ainult 50 liitrit vett, tuues võrdluseks, et tavalises tualetis kulub ainuüksi ühe veetõmbamisega 13 liitrit. Edasi räägib ta vee tarbimisest Kanadas, mis on keskmiselt 350 liitrit inimese kohta päevas. Kui igaüks piiraks oma veekasutust kasvõi pisut, vähendaks see tunduvalt munitsipaalüksustele pandavat koormust, ja eks kajastudes ka kodustes veearvetes.
Intervjueerija küsis, kas igaüks peaks siis näiteks ka hambaid pestes sulgema kraanivee, mitte lasta seda mõttetult joosta. Karen Kun’i sõnul on see teema sageli inimeste mõtetes – ja miks mitte õpetada sellist käitusmisviisi juba lastele –, ent märksa suuremaks probleemiks on see, et kanadalased võtavad väga pikki dushshe. Nii et kui 30 minuti asemel viibida dushi all tunduvalt lühemat aega, on kokkuhoid juba märkimisväärne.
Kanada Press kirjutas hiljuti, et keskkonnasõbralikkus on saamas paljude noorte seas moeasjaks ja teadlikult järgitavaks suundumuseks: näiteks on mitmedki pulmaplaneerimisega tegelevad firmad Ameerikas keskendunud nn. rohelistele pulmadele, kus eesmärgiks pole mitte rahaline kokkuhoid, vaid keskkonna säästmine. Nii kannab mõnigi pruut kleiti, mida saab edaspidigi pidudel kanda; peokoha valikul võetakse arvesse selle lähedalasuvust enamuse külaliste kodudele, külaliste kohaletoomiseks organiseeritakse car-pool’e, välditakse ühekordsete salvrätikute jm. kasutamist ning menüü on orgaaniline. Ja keskkonnasõbralikkus olevat just praeguse noorte põlvkonna üks missioone.