Vaevalt, et demokraatlikus ühiskonnas elav inimene, kel kodanikuõigus propuskite või paberite näol taskus, märkas, mida otsustati Venemaal ning Saudi Araabias sel nädalal.
Nagu iga rätsepakunde teab, kuub, mis määrab härrasmeest, ei ole sobiv ülirüüks, kui pole sisest rinnataskut. Sinna poetatakse, ja seal hoitakse, papreid, mis kinnitavad muuhulgas kodanikuõiguseid. Lisaks, paslikul pintsakul peab olema rätsepamärk - olgu see YSL või Pierre Cardin, kardinad määravad akna avatuse. Oleme niivõrd sellega harjunud, et ei pane tähelegi, kui mujal avastavad kodanikud, et rätsep vehib nõelaga ainult keisri ees.
Lääneilmas ollakse juba teadlikud, et ajakirjanik on sama kui nõelsepp - avalikult meisterdatakse ürbid poliitikutele, ning enam ei kardeta paljastada fakti, et keiser ehk pooldab Aadama ülikonda. Riigipea omakorda saab aru, et meedial on oma roll - kas teda riietada või avalikustada - sõltuvalt ühiskonna vabadustest - võib kas üleaisa karata või vastaseid asumisele saata. Ega see ei tähenda, et marionetid pukki ei pääse. Küll aga kindlustab see mitte-demokraatlikus ühiskonnas olemasoleva säilingut.
Kes ei mäletaks, kuidas Brezhnevi sark hauda kolksates kukkus, või kuidas Diefenbakeri matustel mountie komistas. Rahvas oli teadlik, aga kommentaaride koht ei olnud mitte ajalehtedes, televisioonis. Pigem poes, ostusabas oodates. See sai saunalava teemaks. Mujale ei mahtunud. Teati küll, aga rätsepad ei lubanud ligi.
Erinevad riigid, erinev suhtumine. Seda näeme eriti teravalt tänapäeva ajakirjandusluubi prisma läbi. Teame, näiteks, väga hästi, et Ameerika ja Venemaa presidendid on suured sõbrad. Kui aga Bushi presidentuur on luubi all, siis seda Putini oma ei ole. Kindlustamaks seda, antakse seaduslikult ajakirjandusele teada, et Venemaal negatiivset infot valitsejate kohta pööblile edasi ei tohi anda. Duuma kuulas sel nädalal eelnõud, mis keelaks ajakirjandusele avalikustamisõiguse. Teraks, mureks, olevat see, et ei tohi hoi polloile anda aru, mida pukkipääsenud teeks. Olevat ohtlik ajakirjanduse kaudu valijatele teada anda, mis võimalikult saaks.
Lisaks siia Saudi Araabia kuninga helde otsuse. Kujutage ette, maailma rikkaimas õliriigis pole kunagi olnud vabu, demokraatlikke valimisi. Suursuguselt otsustas kuningas Fahd, et keisril pole midagi peita. Lubadus näeb ette tuleval aastal korraldatavatel valimistel meediavabadust, ent tsensuur olevat olemas - kandidaadid peavad kuningakoja määrustele alluma.
Mis Venemaal toimub, see pole üllatuseks. Vaielda võib, aga ajakirjandusele piirangu panek - keeld avalikustada, mida võitev kandidaat rahva huvides võiks demokraatlikult esitada - kinnitab teadmist, et seal on vabadus ikka võõrsõna.
Paraku, iga teise süsteemi kriitika juhib tähelepanu siintoimivale. Ontarios said liberaalid pukki tänu ajakirjandusele. Kalifornia sai uue kuberneri meediahuvi tõttu. Jääb siis küsimuseks, eriti arvestades mujal toimuvaga, kas pesemata hulk teab, kuivõrd hästi elatakse demokraatlikus riigis? Või - kas saab langetada kõrgelt avalikkusele arusaama, et meie rätsepad on teite omadest paremad. Selline see meie ajakirjandus on, tänapäeval on vasak varrukas pikem kui parem. Saudi Araabia ning Venemaa ülikondi-meisterdusi vist isegi selle teadmisega keegi ei soovi.
Juhtkiri: Kitsas pintsak
Arvamus
TRENDING
