Raske öelda, kas kaitseminister Jaak Jõerüüdi tagasiastumise ajend („kommarid ahju!”), valimiste eelne aeg, riigi tippjuhtide äsjased avaldused vene meediale või miski muu on eesti pressis päevakorda tõstnud endiste kommunistide teema ning heitnud terava valgusvihu praeguse poliitilise ladviku eetilisele palgele.

Suur osa tänastest juhtpoliitikutest kuulus omal ajal komparteisse; nemad kujundavad ka tänase Eesti Vabariigi poliitikat. Hämmastav, et nii president kui peaminister kinnitasid äsja vene meediale, nagu Eesti okupatsioonikahjude hüvitamist enam ei nõuakski ja nüüd tuleks tulevikku vaadates aiva edasi liikuda (vt. uudis samal leheküljel). Kas nad unustasid, et Eesti Riigikogu ja isegi Euroopa Parlament on vastupidisel seisukohal? (Maikuus nõudis ka peaminister ise kõnealuste kahjude korvamist). Millest selline äkiline meelemuutus?

Vahel on ehk tõesti õigem vaadata ettepoole ja unustada kõik seljataha jäänu, aga mitte alati. Enamus vaatlejaid ja intellektuaale leiab, et möödaniku asjad tuleks enne selgeks rääkida ning alles siis edasi rühkida. On muidugi täiesti võimalik, et selline mineviku puhastamine käegakatsutavaid tulemusi ei anna, aga ühiskonna moraalsele tervenemisele aitab ta kindlasti kaasa.

Kuidas seda aga teha? Mida ette võtta totalitaarse rezhiimi truualamlike teenritega? „Ahju ega vanglasse neid ei pane, loomavagunite komplekteerimine jäägu siiski ainult kommunistide hingele. Kuid võimu kuriteod vajavad siiski uurimist, et edaspidi oleks võimalik kuritarvitusi ja korruptsiooni ära hoida,“ arvab Heiki Suurkask 7. oktoobri Eesti Päevalehes.

Huvitav, mida teevad „endistega“ leedukad? Et vene ajal pidid ettevõtete juhid reeglina parteisse kuuluma, hakkasid eriti sealsed tehnokraadid massiliselt parteisse astuma. Nii hoiti venelased juhtivatest kohtadest eemal. Mõtlemapanev tulemus — täna on Leedus vaid pisut üle 10% venelasi; Eestis 35%. Olid leedulased tõesti kollaborandid või juhindusid nad mingitest ainult neile teadaolevatest rahvuslikest motiividest?

Ligi 100.000 kommunisti moodustasid taasiseseisvumise eel märkimisväärse osa eesti ühiskonnast. Palju tegeldakse Eesti juhtide kommunistliku mineviku lahkamisega, aga millal jõutakse nende reakommunistideni, kelle käed on sõna otseses mõttes verega kaetud? Küüditajaid tuuakse aeg-ajalt kohtu ette, aga vaikides minnakse mööda pealekaebajatest, kes kulutasid KGB ja teisi uksi, et mõnda vihatud naabrit või sugulast Siberisse saata. Neid oli igas külas, linnas ja alevis. Mõned sellised vanurid elavad nüüd tagasitõmbunult viimse kohtupäeva ootuses, sest maa peal nende kuritegudeni vaevalt enam jõutakse.

Eestis on poliitilisele areenile tõusmas uus põlvkond, kellele kommunistlikku minevikku ega vaateid ette heita ei saa. Küllap siis ajapikku selgub, kas nendest kujunevad õiged aatelised rahvuslased ja eetiliselt laitmatud poliitikud.

Märkmed: