Iga eduka ühiskonna nurgakiviks on rahva tasemel haridus. Sellele ehitades, seda toetades, riiklikult, saab ainult edasi liikuda, tagasilibisemisi tavaliselt ei juhtu.

Võtame näitena Singapuri — seal said põlvkond tagasi riigijuhid aru, maapõuevarade puudusel tuli inimkapitalile tulevik ehitada. Võttes lööklausena enesetutvustuseks käibele loosungi „arukuse saar “ (The Intelligence Island), otsustasid singapurlased kohaliku hariduse peale ehitada riigi majandusliku vundamendi. Kuigi vajadus oli, ja on seal tänagi importida mujalt toormaterjale, tehnoloogiat, on Singapur garanteerinud kohalike seaduste paikapanekuga, et intelligentsikoefitsent („intelligence quotient”) on nende kohalik määraja. Teisisõnu, saadi aru, et haridus on võtmeks, millega saab tuleviku vara ja jõukuse salve nii avada kui ka lukustada, teiste eest endale hoides. Singapurlased ei luba võõraid oma ettevõtteid juhtima, ka välisinvesteerijad saavad kohalikust arukusest aru.

Singapuri näide pole muidugi rabav oma lihtsuses — rabavam on see, et riik võttis oma kohustuseks tuleviku peale mõelda. Seda näeme paraku vähe. Tänavune ÜRO elukvaliteedi hinnangute edetabel kiidab näiteks USAs olevaid võimalusi igapäevase elu markantseks parandamiseks, kuid samas näitab näpuga tõsisele murele — riikliku haridussüsteemi allakäigule. Teame vist kõik, et rahakott lubab USAs kvaliteetset haridust; aga riigikoolid, mida majandavad maksumaksjad, ei suuda näiteks Ivy League kvaliteediga konkureerida. Tulemuseks, et käputäis pääseb tasemel haridusele ligi, valdav enamus aga ei küüni sinna.

Riigitoetus kipub ka Kanadas kaduma. Omal ajal jagati lahkemalt stipendiumeid, keskkoolis saavutatud head hinded tähendasid, et esimene ülikooli aasta oli õppemaksuvaba — Ontario Scholars stipendium kattis nii õppemaksud kui ka osa õppematerjali kuludest. Seda enam ei saa teha.

Haridusele juurdepääs kallineb. Mitte ainult ametühingud ja nende kõrged palgad ei määra seda, riik toetab kõrgharidust vähem ja vähem.

Selle taustal on huvitav kaaluda hiljuti Eestis toimunut. Õiguskantsler Allar Jõks esitas möödunud nädalal ülemkohtule avalduse, milles palus põhikirja vastaseks nimetada seaduse nõuet, mis ei luba paljudel õpilastel saada riigi abiraha, ehk toimetulekutoetust. Jõks tundis juba veebruaris avalikult muret, et ühiselamutes — või ka mujal, näiteks kodus — elavad õpilased jäetakse sellistest toetusest ilma.

Teame hästi, et üliõpilase elu pole kerge. Õppimise kõrvalt aega leida sissetulekut teenida pole lihtne. Kanada kõrgkoolide lõpetajad peavad tihti mitu aastat võlgades elama, et õppemakse kinni maksta. Ei ole igal jõukaid vanemaid, keskklass valmistub juba laste sünnist peale tulevikuks, säästes kõrgkoolide õppemaksudeks raha.

Eesti peaks ometi teadma, et iga kross, iga sent on sel ajal tähtis. Kõrgharidus on kulda väärt, annab ühiskonnale, riigile mitmekordselt tagasi sinna suunatud raha. Eesti võib praegu küll uhkust tunda, et rahvas on haritud rahvas — aga kauaks, kui võetakse ära sellised toetuse võimalused. 

Jõksi esitus on mitmeti õigeaegne. Keegi vist ei soovi USA malli järgimist. Charles Handy on täheldanud, et USAs kasvab ainult kotleti turg — töökohti on kotleti müüjatele, kotleti valmistajatele kuhjaga, samas aga vaid kotleti ostuvõimelise palga eest. Singapuri eeskuju tuleks jälgida mujalgi.

Loodaks, et Riigikogu, mis toetas Jõksi ettepanekut, kuid põhikirja ei julgenud muuta, näeks Eesti tulevikus pigem karbonaade ja Porterhouse praade, mitte USAd jälgides vaid hakkliha.

Märkmed: