Möödunud nädalal raputas USA kinnisvara sektorist ja laenubuumist alguse saanud finantskriis tervet maailma. Seda tajuti doominoefektina igal pool – Euroopast Jaapanini ja ka kohalikul tasandil. Millised on selle mõjud maailma turgudele ja kui palju kulub aega toibumiseks, ei oska kõige suuremadki oma ala asjatundjad ennustada.

Kolmapäeva õhtul esines USA president Georg W. Bush väga tõsise telepöördumisega oma rahva poole, selgitades, miks ta taotleb kongressilt nõusolekut 700 miljardi dollari eraldamiseks pankadele. Bush hoiatas, et Ühendriigid on sattunud ajaloolisse majanduskriisi, mis võib riigi viia pikaajalisse surutisse ja krahhi, kui valitsus kohe ei tegutse.

Ka ÜRO 63. Peaassamblee istungil peetud kõnes keskendus Bush finants- ja kinnisvarakriisile ning kaitses valitsuse kava võtta riigi kanda 700 miljardi dollari väärtuses ebaõnnestunud kinnisvaratehinguid.

Enamus majandushaisid (Warren Buffett jt) leiavad, et see oleks õige samm, mis aitaks vältida kriisi edasist levikut. Kongressi liikmed esindavad aga maksumaksjaid ehk rahvast. Mida arvab sellest ideest tava-ameeriklane, kes oma nahal tunneb riigi majandusaluste vappumist? Kas Bushi plaan aitaks päästa nende vaevaga kogutud säästusid pensionipõlveks, säilitada töökohta, maksta laste koolirahasid ja võimaldaks neil oma hüpoteeklaenuga ostetud kodus edasi elada? Samas tuleb ameeriklastel, aga ka kõigil teistel lääneriikide elanikel kardinaalselt muuta elustiili – ohjeldada oma ostukirge ja elada vastavalt reaalsetele võimalustele.

Bushi ettepanek kujutab endast ebahariliku riikliku sekkumist, mille kohta 25. septembri Eesti Päevalehe juhtkirjas öeldakse: „Bushi plaani võib pidada halbadest võimalustest parimaks. Kuid sisuliselt tähendab see, et kasum on erastatud, kahjum aga riigistatakse. See on ajaloos pretsedenditu riigi sekkumine eraärisse, mille eest arve maksab Ühendriikide maksumaksja.“

Saksa finantsminister Peer Steinbrück süüdistas neljapäeval Bundestagis esinedes USA-d üleilmse finantskriisi tekitamises ja ennustas, et viimane kaotab selle tulemusena oma superriigi staatuse.

Washington Post’i kolumnist James K. Galbraith leiab 25. septembri lehes, et nüüd, kus USA 5 suuremat investeerimispanka (Bear Stearns, Merrill Lynch, Lehman Brothers, Goldman Sachs ja Morgan Stanley) on sisuliselt areenilt kadunud, oleks $700-miljardiline rahasüst mõttetu samm ja üksnes kosmeetiline abinõu. Galbraithi hinnangul ei aitaks see majandust ravida, kuna kinnisvarakriis kestab ju edasi. Galbraith näeb lahendust energiamajanduse parandamises ja kliimamuutuste peatamises. Need on kulukad ja aeganõudvad projektid. Abi vajatakse aga ju kohe!

Nii USA-s kui Kanadas seistakse praegu valimiste lävel. Mõlema riigi hääleõiguslikel kodanikel tuleb otsustada, kes kandideerivatest poliitikutest tuleb kõige paremini toime praeguses ülikeerulises olukorras. Kogemused on siin muidugi kaalukeeleks.

Märkmed: