Stéphane Courtois' „Kommunismi musta raamatu“ motoks on Tzvetan Todorovi mõttetera: „Elu on jäänud alla surmale, kuid mälu võidab oma heitluses olematusega.“ Selle väite paikapidavust tõendab Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees (ENPA) 25. jaanuaril vastu võetud resolutsioon kommunismi kuritegude hukkamõistmisest. Dokumendis taunitakse kõiki totalitaar-rezhiimi kuritegusid nimepidi (hukkamisi, surma koonduslaagrites, nälga, väljasaatmisi, piinamist, orjatööd jt füüsilise terrori vorme). Meenutagem, et kommunistliku ideoloogia ellurakendamine tähendas surma 75—100 miljonile ja rikutud eluteed miljarditele inimestele.
Ehkki resolutsiooni menetlemine näis kulgevat sujuvalt, ütlesid Eesti poliitikud, et see ei sündinud sugugi kergelt ja nõudis suuri jõupingutusi vasakparteide saadikute vastuseisu tõttu. Loodetavasti tunnustavad seda suurt tööd ja vaeva kõik need, kes aastaid on nõudnud kommunismi kuritegude hukkamõistmist ENPA-s.
Ikka ja jälle on põrkutud paradoksile: natsismi kuriteod on üksmeelselt hukka mõistetud, kuid reageering kommunismi kuritegudele on masendavalt nõrguke.
Courtois toob selle ühe põhjusena esile asjaolu, et kui rahvusvaheline juudi kogukond võttis genotsiidi ohvrite mälestamise enda hooleks, siis kommunismiohvritel ja nende järglastel puudus aastakümneid võimalus säilitada oma tragöödiast isegi mälestusi, sest ohvrite meenutaminegi oli seadusega keelatud ja võis viia repressioonideni.
Moskva-poolne holokausti fookuses hoidmine seletub aga ilmse sooviga oma inimsusvastaseid kuritegusid varjata. Lääneriikidel oli (ja on ehk siiani) aga ebamugav tunnistada, et nende liitlane II maailmasõjas — N Liit — oli ise süüdi suuremates inimsusvastastes kuritegudes kui natsi-Saksamaa.
Kolumnist Eric Margolis, kes kirjutas ukrainlaste kannatustest 1930-ndatel, oli üllatunud, et ukraina päritoluga noored põhja-ameeriklased polnud kuulnud Ukrainas toimunud stalinistlikust genotsiidist, milles mõrvati 7 miljonit ukrainlast. Kuidas võis selline ajalooline mälukaotus tabada nii suurt hulka ukrainlasi, küsib Margolis. Ka eestlasi puudutavad kõige enam Stalini rezhiimi kuriteod, ja näib, et meiegi noorema põlvkonna teadmised nendest on pealiskaudsed või koguni olematud.
Ajaloolise mälu lünki täitev alusdokument on nüüd olemas. Mis saab edasi? Kui on tõestatud, et kuriteod olid toime pandud ja olid ka isikud, kelle vastu need sooritati, siis jääb vaid üle tuvastada kurjategijate nimed. Aga selleni on vist pikk tee minna...
Hea muidugi, kui inimesed suudavad oma hinges andestada ja minevikuga rahu teha, aga unustada neid kuritegusid ei tohi, sest muidu võivad need korduda. Paljud arhiivid on tänagi suletud ja jäävad ligipääsmatuks veel aastateks. Meil jääb üle loota oma rahva mälule, talletada ajaloolisi fakte ja säilitada olemasolevaid dokumente. Enamus punaterrori ohvreid on elavate maalt lahkunud. Ja surnud teatavasti ei räägi. Sellest hoolimata säilib ja jääb võitjaks rahva ühismälu.
Juhtkiri: Kui elu jäi surmale alla (3)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
..."aamen" tähendab "olgu nii" ja kuigi Su läkitusel on tera tõtt juures sellega ei maksa leppida.
arvan samuti et aitab sellest heietamisest ok artikkel toob raha aga mitte meile
Jah see on igavene teema ja igavene ulekohus. Kes meid eestlasi ja meie lugusi tahab kuulda? Oleme suuremate riikide tallata olnud elu aja ja nii ka jaab. Aamen.
Arvamus
TRENDING
