Poliitikailm on vajunud letargiasse. Peaministrid, presidendid ja parlamendiliikmed naudivad suvepuhkust. See meenutab talutoas valitsevat pealelõunast unist leitsakut, mida segab vaid kärbsepirin. Seesama tüütu pirin võimendub korraga lõvimöirgeks, millest kui päästerõngast haaravad õhinal kinni ajakirjanikud, kes vajavad materjali oma väljaannete jaoks.

Eestis jäi politseinikele vahele alkoholijoobes välisministri kantsler Indrek Tarand. Äärmiselt inetu lugu. On ju roolijoodikud Eestis üheks suuremaks probleemiks, põhjustades hulgaliselt traagilisi ja mõttetuid inimelude kaotusi. Kas see juhtum vääris aga nii mitmeid ajalehtede juhtkirju?

Kanadas pöördutakse värskema puudumisel ikka ja jälle peaminister Jean Chrétieni poliitiliste ambitsioonide ja tema suhete juurde endise finantsministri Paul Martiniga. Soliidselt kindel tandem — Chrétien-Martin — näis veel mõne kuu eest kõikumatu kaljuna, tänaseks on sellest järele jäänud vaid peenike kiviklibu, kui sedagi. Endised mõttekaaslased on teineteisele selja pööranud, muutunud ägedateks rivaalideks ning lõhestanud oma partei. Chrétien'i kampaaniate võtmefiguur Torontos, parlamendiliige Jim Karygiannis teatas reedel, et ta ei toeta enam peaministrit ja soovitas viimasel oma ametipostilt väärikalt lahkuda. Sama nõu on andnud talle paljud teisedki.

Üheksa aastat peaministri ametis, kolm järjestikust valimisvõitu, heal järjel olev majandus (isegi võbisev Kanada dollar on veidi tuult tiibadesse saanud) — ja ometi on peaminister ilma jäänud oma lähimate mõttekaaslaste toetusest. Miks?

Võibolla uinutas teda viimastel parteisisestel valimistel kogutud 90%-line toetus? Keegi pole ka viimasel ajal kuulnud peaministrilt asjalikku tulevikunägemust või mõnda säravat ideed. Küllap on oma osa Chrétieni populaarsuse languses mitmetel skandaalidel; visalt levivad kuuldused korruptsioonist valitsuse tasandil. Peaministri käitumises on märgatud diktaatorlikkust, mis pole vastuvõetav demokraatiat taotlevaile liberaalidele. Poliitiliseks valearvestuseks tuleb pidada vabanemist minister Martinist, kellele võinuks minemakihutamise asemel pakkuda hoopis rahusobituseks palmioksa. Nüüd pöördus paljude kanadalaste sümpaatia just Martini poole, kelle pea kohal hõljub lausa märtri oreool.

Sageli on kaheldud Martini sisemises jõus ja võitlusvõimes. Vale! Martin pole siiani teinud ühtki taktikalist ega strateegilist viga. Tema tegevus peegeldab erakordset organiseeritust ja läbimõeldust, mis on juba ise vaikivaks süüdistuseks spontaanse ja impulsiivse Chrétieni vastu.

Vaatamata nii paljudele tagasiastumise soovitustele on Chrétien siiani jäänud tõrksaks. Ometi peaks hea poliitik olema paindlik, tundlik ja kohanemisvõimeline, leiavad mitmed analüütikud. Võibolla plaanib Chrétien efektset lahkumist poliitiliselt areenilt 2003.a. novembris, kui tal täitub 10 aastat peaministri postil? Keegi ei tea.

Praegune liberaalide lõhestatus on nendele endile kahjulik ja samas vesi opositsiooniparteide veskile. Kanada Allianss oma uue liidri Stephen Harperi juhtimisel näib juba koguvat populaarsust. Kes suudaks ja oskaks veel lepitada kibestunud ja vaenutsevaid rivaale, Jean Chrétieni ja Paul Martinit? Vaatame, mida toob selles osas sügis, poliitilise virgumise aeg.

Märkmed: