Möödunud nädalal eesti pressis levitatud uudis, et ESTO 2008 võib Inglismaal ära jääda, tabas paljusid shokina. Kuidas siis nii — kas nelja aasta tagant toimuvate ESTOde korraldamiseks pole välis-eestlastel enam tõesti jõudu ega raha?

Inglise Eesti Ühingu esimees Toomas Ojasoo selgitas oma kirjas ÜEKN-ile Londoni ESTO võimaliku ärajäämise põhjusi. Neist peamine on, et pole korraldajaid. Õigemini — korraldajaid oleks, aga nad on kas liiga hõivatud või pole ESTO-st huvitatud.

Nagu teada, ei osale paljud baby boomer'id tänapäeval aktiivselt välis-eesti ühiskondlikus tegevuses. Ometi on suurem osa neist väga edukad valitud erialal ning võiksid oma oskuste ja võimetega väliseestluse kustuvat leeki veel kaua põlevana hoida. Mitmete jaoks lõppes Eesti taasiseseisvumisega väliseestluse peamine missioon ja eesmärk — võidelda kodumaa vabanemise eest. Segaabielud ja keelebarjäär on samuti oma töö teinud, eemaldades nooremaid võõrsil elavaid eestlasi oma juurtest. Uustulnukaid (neid on Inglismaalgi päris palju) ei seo aga ESTO-ga õieti miski. Kuna nad võivad igal ajal soovi korral Eestisse sõita, siis on vabadusvõitluse temaatika ja kogemused neile võõrad. Elu näitab ka, et nende oodatud lõimumist olemasolevatesse välis-eesti ühiskondadesse pole toimunud, kui erandid välja arvata.

Teiseks — London on Euroopa üks kallimaid linnu, kus tassike kohvi maksab Kanada vääringus 4—5 dollarit; ööbimine keskmise tasemega hotellis ca $300. Kui paljud endale sellist kulukat reisi tänapäeval lubada saavad?

Telefonivestlusest Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu (ÜEKN) optimistliku esimehe Ylo Ansoniga selgus aga, et asi pole tegelikult nii hull ega lootusetu. Nõukogu koguneb 24. augustil arutama tekkinud olukorda. Kui Inglismaal ESTO-st asja ei saa, on seda kohe valmis organiseerima Eesti Ühiskond Saksa Liitvabariigis eesotsas oma esimehe Richo Zieminskiga.

ESTO-taolise suurürituse korraldamine pole sugugi lihtne, seda oleme kogenud Kanadaski. Need vabatahtlikud ja entusiastid, kes esto2000 läbiviimisel kaasa lõid, olid selle lõppedes nagu väljapigistatud sidrunid, kuigi õnnelikud ja rahul ka.

Aga võibolla ei peakski ESTO tänapäeval nii suurejooneline olema? Hiigelkontserdid parimates saalides, konverentsid, ballid, peod, rongkäigud ja kõrgete külaliste vastuvõtmine nõuab palju raha ja arvukalt organiseerijaid. Kui jõudu ja võimalusi nii imposantse ürituse korraldamiseks enam pole, ehk tasuks siis kaaluda midagi tagasihoidlikumat ja jõukohasemat?

Need, kes viibisid mullu Briti Kolumbias, Hot Springs'is toimunud XXVII Lääneranniku Eesti Päevadel (LEP), jäid väga rahule. See oli kompaktne ja sisukas välis-eestlaste kokkusaamine, mis täitis oma eesmärgi 100%-liselt. Võibolla tasuks tulevikus ESTO korraldajatel LEP-i kogemustest õppida ja neid eeskujuks võtta?

Nüüd jääme aga ootama uusi teateid „ESTO-rindelt“ ja võime taas kergemalt hingata — ESTO 2008 toimub kindlasti!

Märkmed: