Globaalne maailm eeldab ideaalpildis sõbralikkust ja sallivust. Tegelikkus on idüllist muidugi kaugel – isegi Torontos, mida peetakse multikultuuri musternäidiseks. Teistsuguse nahavärvi ja kultuuritaustaga inimesi on paljudel raske aktsepteerida.
Suurte lootustega uuele asukohamaale tulnud immigrandid peavad mõnda aega vastu, siis aga pettuvad ja lähevad mujale või kodumaale tagasi, nagu kirjutas 21. aprilli National Post.
Ometi märkame, et Toronto tänavapilt muutub üha „kirjumaks“. Äsjase statistika põhjal on nn nähtav minoriteet (visible minority) muutumas enamuseks. Nii pole meie naabrid mitte üksnes valged, vaid ka „mustad, kollased ja pruunid“. See, kuidas me neisse suhtume, on proovikivi, mille tahkudelt peegeldub meie tolerantsi ja kohanemisvõime tase.
Aga kas sisserännanu on nõus respekteerima mitte ainult seadusi, vaid ka siinset kultuuri ja tavasid? Kas ta on valmis andma oma panuse Vahtralehemaa hüvanguks või ootab vaid riigilt igakuist sotsiaalabiraha tshekki jt soodustusi? Kui paljud neist soovivad siiralt lõimuda siinsesse ühiskonda, kus esmaseks tingimuseks oleks mõistagi keele õppimine. Äsjase pressiteate kohaselt investeerib Ontario valitsus igal aastal üle $50 miljoni täiskasvanute inglise keele õppesse!
Elu näitab, et kohalikest käitumisreeglitest ja keelest õpitakse-omandatakse vaid möödapääsmatult vajalik. Jääb mulje, et paljud uustulnukad püüavad kiivalt jääda etnilise „teokarbi“ kaitsvate seinte vahele. Oma keele, kultuuri ja kommete säilitamine on Kanadas igati soodustatud ja tervitatav, kuid tingimusel, et ollakse valmis ka integreeruma siinsesse ühiskonda.
Hea on, kui kultuurikonfliktist suudetakse hoiduda või huumoriga üle saada nagu filmisarjas „Väike moshee preerias“.
Naabril olevat islamimaal eriline staatus, isegi kui ta on teiseusuline ehk pagan. Prohvet Muhamed ise olla juhtinud sellele tähelepanu, käskides teha kingitusi neile, kelle „värav on sinu omale kõige lähem“.
Kui paljud moslemid seda põhimõtet järgivad? Isegi need, kes toonitavad islami ja lääne vastastikuse mõistmise ning islamiusu moderniseerimise vajalikkust, eiravad seda, rääkimata siis fundamentalistidest ja äärmuslastest.
Chuck Colson kirjutab ajalehes Christian Post, kuidas Katie Jackman püüdis moslemitest naabritega häid suhteid luua. Nad olid küll valmis võõrustama Katie perekonda, kuid ei tõstnud kordagi jalga üle Jackmanite kodu läve, pidades nende maja „ebapuhtaks“ eriti veel seetõttu, et neil oli koer. Katie lõi käega.
Kanadas töötavad kümned ametkonnad immigrantide sulandumise heaks. Hiljutisel pressikonverentsil tõdeti, et nende töö tulemused on siiani olnud kesised ja soovitati seda teha n-ö rohujuure ehk isiklikul tasandil, mis eeldaks muidugi vastastikust head tahet. Kuni püsivad aga dogmad ja umbusk, on tõelise harmoonia saavutamiseks lootust vähe.
Juhtkiri: Kui naabrid on moslemid
Arvamus
TRENDING
