Inimeste vaimset seisu puudutav on teatavasti läbi aegade olnud varjutatud otsekui mingi looriga, mille taha piilumine — ja ehk ka sealt väljapoole — pole olnud eriti kombeks ehk siis paljude jaoks on kuidagi häbiväärne tunnistada, et see, mis valutab, pole sugugi mingi konkreetne kehaosa, vaid hing, mille tohterdamiseks arsti juurde minekule tihti käega lüüakse. Sageli kardetakse juba oma perekonnaliikmete suhtumist, samuti on väga tähtis tööandja ja sõprade arvamus. Ka leiavad paljud, et tulevad oma probleemidega ise toime ja eks ole neidki, kes lihtsalt ei tea, kuhu pöörduda. Nendest, kes abi otsisid, tegi statistika kohaselt enamus seda perearsti külastades, psühhiaatri ja psühholoogi juures käimine oli märksa väiksem.
Nii ongi terviseameti hinnagul otsesed kulutused vaimsetele haigustele ligi $5 miljardit (1998.a.), kuid kaudsed, nagu majanduslik kahju haiguspäevade ja kaotatud tööjõudluse näol vast paar korda suurem.
Märkimisväärne on noorte osakaal — olgu tegemist depressiooni, ängistuse või sõltuvushäiretega, vanuses 15-24 a. oli vastav protsent koguni 18, samal ajal kui see langes vanuse kasvades (25-44 a. 12% ja 45-64 a. 8%). Et depressioon algab üha nooremalt ka kodumaal, võib lugeda sealsest ajakirjandusest. Põhjuseks ilmselt sageli sotsiaalsed pinged koolielus, raskused elukutse valikul ehk lihtsalt oma tee või oma koha otsinguil, mis loodetavasti aastatega mööduvad. Mul pole küll käepärast vastavat statistikat, kuid kipun arvama, et Kanada ja Eesti vaheline erinevus on jällegi keskealiste ja vanemate depressiooni näitajates: kui siin maal on see põlvkond enamasti majanduslikult normaalsel järjel ja elu paika seatud, siis Eestis leiab just selles vanuses n-ö elu hammasrataste vahele jäänuid, kel pensionileminek alles kaugel ees, tööturul lööb aga jalad alt nooremate põlvkond.
Nii leiavad Kanadas vastava küsimuse eestseisjad, et tuleks välja töötada tegevusplaanid valitsuste tasandeil, mis tooks rohkem vastavaid teenuseid ja ka rahva teadlikkuse tõstmise kampaania.