Hiljuti said kanadalased statistika vahendusel teada, et leidub salakavalaid tervise hävitajaid, mille olemasolu paljud ehk ei teadvustagi ega kiirusta abi otsima, kuid mis oma esinemissageduselt ei jää suurt alla alati tähelepanu nõudvatele südamehaigustele. Need on depressioon, sõltuvushäired ja ängistus, mis mastaapse riikliku vaimse tervise alase uuringu kohaselt mõjutavad umbes 2,6 miljonit kanadalast ehk siis iga 10. üle 15 a. inimest. Statistikaameti esindaja sõnul on tegu igati traagilise probleemiga, kuna tervelt kolmandik kannatanuist ei saa vajalikku abi.

Inimeste vaimset seisu puudutav on teatavasti läbi aegade olnud varjutatud otsekui mingi looriga, mille taha piilumine — ja ehk ka sealt väljapoole — pole olnud eriti kombeks ehk siis paljude jaoks on kuidagi häbiväärne tunnistada, et see, mis valutab, pole sugugi mingi konkreetne kehaosa, vaid hing, mille tohterdamiseks arsti juurde minekule tihti käega lüüakse. Sageli kardetakse juba oma perekonnaliikmete suhtumist, samuti on väga tähtis tööandja ja sõprade arvamus. Ka leiavad paljud, et tulevad oma probleemidega ise toime ja eks ole neidki, kes lihtsalt ei tea, kuhu pöörduda. Nendest, kes abi otsisid, tegi statistika kohaselt enamus seda perearsti külastades, psühhiaatri ja psühholoogi juures käimine oli märksa väiksem.

Nii ongi terviseameti hinnagul otsesed kulutused vaimsetele haigustele ligi $5 miljardit (1998.a.), kuid kaudsed, nagu majanduslik kahju haiguspäevade ja kaotatud tööjõudluse näol vast paar korda suurem.

Märkimisväärne on noorte osakaal — olgu tegemist depressiooni, ängistuse või sõltuvushäiretega, vanuses 15-24 a. oli vastav protsent koguni 18, samal ajal kui see langes vanuse kasvades (25-44 a. 12% ja 45-64 a. 8%). Et depressioon algab üha nooremalt ka kodumaal, võib lugeda sealsest ajakirjandusest. Põhjuseks ilmselt sageli sotsiaalsed pinged koolielus, raskused elukutse valikul ehk lihtsalt oma tee või oma koha otsinguil, mis loodetavasti aastatega mööduvad. Mul pole küll käepärast vastavat statistikat, kuid kipun arvama, et Kanada ja Eesti vaheline erinevus on jällegi keskealiste ja vanemate depressiooni näitajates: kui siin maal on see põlvkond enamasti majanduslikult normaalsel järjel ja elu paika seatud, siis Eestis leiab just selles vanuses n-ö elu hammasrataste vahele jäänuid, kel pensionileminek alles kaugel ees, tööturul lööb aga jalad alt nooremate põlvkond.

Et stressiallikad on inimeseti erinevad, küllap oleme kogenud kõik — imeväike märkus või solvang, liiklusummik, lisakilo vm. võib mõnel viia tuju terveks päevaks. Teist aga ei vii rööpast välja märksa tõsisemad probleemid. Mõni aeg tagasi toodi välja, et üks suur stressiallikas on ka pidev rahulolematus oma tööga ja rasked suhted ülemusega. Perekonnaelu, terviseküsimused, rahaprobleemid, mure lähedaste pärast — ja ka ilmaelu suhtes üldse... Oma mõtlemist iseenese jõuga positiivseks muuta on sageli raske, kui mitte võimatu.

Nii leiavad Kanadas vastava küsimuse eestseisjad, et tuleks välja töötada tegevusplaanid valitsuste tasandeil, mis tooks rohkem vastavaid teenuseid ja ka rahva teadlikkuse tõstmise kampaania.

Märkmed: