Mida oleme harjunud alati iseenesestmõistetavalt võtma, ei pruugi seda sugugi olla. Eelmise nädala neljapäeva pärastlõuna, kui elektrivool kadus suuremas osas Ontarios ja mitmetes USA idapiirkondades, k.a. New Yorgis jmt. suurlinnades, tuletas meelde, et ka kõige ettearvamatumad ootamatused võivad meid tabada. Põhja-Ameerika ajaloo suurim blackout sulges üle 100 elektrijaama ja mõjutas kahes riigis umbes 50 miljonit inimest. Enamuses paikades taastati elektrivool järgmisel päeval, kuid varude vähesuse tõttu roteeriti seda nädalavahetusel piirkondade kaupa.
Õnnetuse täpsete põhjuste uurimiseks ja tulevikus sarnaste probleemide ärahoidmiseks moodustati selle nädala algul USA ja Kanada riigijuhtide poolt ühine uurimisgrupp, mis Kanada looduslike ressursside ministri Herb Dhaliwal'i sõnul peaks esialgse raportiga tulema välja kuu jooksul. Raadiouudistes rõhutati kohe algusest peale pidevalt, et tegemist ei ole terrorirünnakuga, kuna see ootamatu katastroof viis kindlasti paljude mõtted sellele hirmsale võimalusele. Õnnetuse tekke kohta liikus algul mitmeid teooriad. Ekspertide sõnul sai asi alguse Ohio põhjaosas asuvate ülekandeliinide häirest, millest levisid edasised probleemid.
Kuigi kahjusid kannatati igal tasandil, alates suurtööstustest kuni üksikisikuteni, on siiski eksperdid arvamusel, et majandusele tervikuna see õnnetus suurt lööki ei pane — BMO Nesbitt Burns'i analüütik D. Porter ütles ajakirjanduses, et õnnetust on võrreldud mõjutuste suhtes tõsise jäätormiga — 1998.a. jaanuaris Quebec'i tabanud ja suure osa provintsist pimedusse viinud tormi järgselt langes Kanada kuu sisemajanduse koguprodukt ainult 0,2%, mis järgmisel kuul taastus.
Torontos tuli neljapäeva pärastlõunal maa alt välja aidata umbes 30.000 inimest, kuna õnnetuse tõttu seiskusid ka allmaaraudteesüsteemid. Kõik kulges siiski ohvriteta. Päevas kümneid tuhandeid inimesi kandev allmaaraudtee hakkas taas tööle esmaspäeval, mis oligi nagu testipäevaks, kuidas uue nädala esimene tööpäev katsumustele vastu paneb. Siiski oli tööleminejaid vähem kui tavaliselt, kuna oli palutud kõigi tasandite valitsusetöötajatel, kelle tööülesanded pole just n-ö esimese liini omad, koju jääda.
Elektrivoolu säästmiseks on pandud valitsuse poolt kõigile provintsi elanikele kuni probleemide lahendamiseni ja varude taastamiseni südamele piirata oma elektritarbimist nii palju kui võimalik. Nädala alguse päevatemperatuurid jõudsid taas 30 kraadi kanti, mil teadagi vajadus õhujahutuse järele suur... Leidus neid, kes ilma igasuguste süümepiinadeta oma igapäevaelu sugugi häirida ei lasknud, avaldades arvamust, et säästmine ja kokkuhoid pole elanike, vaid valitsuse asi, kuid enamik inimesi ilmutas siiski mõistvat suhtumist. Samuti tööstus ja ärid. Kuid kohati võis näha endiselt suuri ja säravaid valgusreklaame, asjatult põlevaid lampe...
Tagasi minnes selle möödunud neljapäeva pimeda õhtu ja öö juurde — valitsus oli mõelnud võimalusele pimeduse katte all toimuvateks seaduserikkumisteks Torontos, olles lisaks politseile valmis vajaduse korral ka sõdurite abi rakendama. Seda siiski vaja ei läinud ning mingit kriminaalsuselainet ei toimunud.
Võib-olla oli see pime õhtu sobiv aeg omavahelisteks vestlusteks kodudes, kus seda muidu sageli ei tehta? Või muudeks harrastusteks? Varasel õhtutunnil, veel enne suure pimeduse saabumist tavapärast jalutuskäiku tehes märkasin imestusega, kui palju on õues erinevas vanuses lapsi — kas siis jalgrattaga sõitmas, vanematega jalutamas või lihtsalt mängimas. Pole kunagi varem nii olnud. Aga harjumuspärane — TV ja videomängud polnud ju tol õhtul võimalikud...
Juhtkiri: Kui pimedus saabus
Arvamus
TRENDING
