Kogu kaasaegset maailma, sh ka Kanadat, iseloomustab avatus. Erineva kultuuritaustaga immigrandid astuvad Vahtralehemaal neile avatud uksest õhinal sisse, nautides kõiki hüvesid ja vastuvõtjate külalislahkust.
Ajalehe The National Post kolumnist George Jonas väidab, et uustulnukaid tuleb eristada mitte niivõrd rahvuse, rassi, usu, oskuste või hariduse järgi kui nende suhtumise ja tõekspidamiste põhjal (NP, 11.08.10). Jonas jagab immigrandid kullaotsijateks, pagulasteks, asundustalude pidajateks (homesteaders) ja koloniseerijateks-vallutajateks, selgitades nende kõigi suhtumist tabava võrdluse abil.
Talupidaja vaatab tänavale ja näeb sellel maja, kus ta perekond saaks õnnelikult elada. Ta ei taha Kanadast kunagi lahkuda, sest tema jaoks on see parim maa.
Seikleja silmis on seesama tänav kuldne. Suhtumises Kanadasse kui kullakaevandusse pole iseenesest ju midagi halba. Kaevur näeb siin oma majandusliku olukorra parandamise võimalusi, kuid tal pole selle maa vastu patriootilisi tundeid.
Põgenik näeb sel tänaval samuti endale sobivat maja, mida annaks ehk kasutada hüppelauana edasiliikumiseks. Üldiselt ei sulandu pagulane kergesti siinsesse ühiskonda; tema suhtub samuti Kanadasse kui ajutisse elupaika, et siit võimaluse korral kodumaale tagasi pöörduda.
Vallutaja-koloniseerija tahab aga tervet tänavat ja isegi selle nime muuta, et jätta sellele oma pitser. Jonas hoiatab seesuguste immigrantide eest, sest nad tulevad siia tihtipeale varastatud identideedi ja kurjade kavatsustega. Nende hulgas on ekstremiste, kes vihkavad kõike läänelikku ja tahavad siin oma telgi vaiasid üha laiemale tõmmata.
Möödunud nädalal tegi Kanada meedias ilma tamiili põgenike laev, mis tõi Vancouveri saarele ligi 500 inimest. Kuudepikkusele laevareisile järgneb nüüd aeganõudev varjupaiga taotlemise protsess, mille käigus peavad ametnikud selgitama, kas asüülinõutajate seas pole äkki terroriste ja kurjategijaid. Valitsust on tamiilide vastuvõtmise pärast hurjutatud, kuid mida nad oleksid pidanud siis tegema – kas jätma vintsutatud põgenikud saatuse hooleks, nagu seda tegi omal ajal USA president Franklin Roosevelt 900 natsi-Saksamaalt põgenenud juudiga, kellel olid ometi kõik isikut-tõendavad dokumendid ja ka vara kaasas!?
Kanada vajab oma majanduskasvu hoidmiseks ca 300.000 immigranti aastas. Enamus neist tuleb siia ausalt, vastavat menetlusprotsessi läbides. Aga mitte kõik. Kuidas kuritegelikke plaane hauduvaid immigrante ära tunda? Immigratsiooniametnike töö pole tõesti mitte kergete killast.