Juhtkiri | Kuivkäimlaga ja pesemisvõimaluseta põhjamaa Õhtuleht.ee, 1. juuni 2016
Õhtuleht.ee, 1. juuni 2016,
http://www.ohtuleht.ee/737428/...Eesti on harjunud end pidama rahvusvahelisel areenil IT ja küberkaitse pioneeriks. Siinse majanduse edulugu jutustavad pilvelõhkujad Tallinna kesklinna ärikvartalis. Kui aga väljuda pealinna (mõnikord ka vaid kesklinna) piiridest, avaneb meile pilt hoopis teistsugusest Eestist.
Nii paistab Eesti OECD andmetel silma just vaesuse ja kesiste sanitaarolude poolest, nagu seda väitis juba Karl Ernst von Baer poolteist sajandit tagasi. Esimese vabariigi aegu said talud kampaania korras küll kuivkäimla, kuid edasine sajand pole siiski toonud väga paljudesse kodudesse kvalitatiivset hüpet veevarustuse ja kanalisatsioonina. Kuna hoogsam torude vedamine sai hoo sisse alles Euroopa Liidu raha eest, siis poleks vist ilma Brüsseli surveta asjad paljudes väiksemates asulates niigi kaugel, kui nad parajasti on. Mäletate kära, mis tõusis, kui Brüssel nõudis kätepesuvõimalust igasse poodi?
Samuti on Eestis majapidamisi, kus tänini elatakse mitte küll peeruvalgel, aga siiski petrooleumilambi või küünlavalgel, kui bensiinigeneraatori käigushoidmine osutub liiga kulukaks. Elektriliini majjavedamine ja liitumine maksaks terve varanduse, kuigi liin ei pruugi olla majast kuigi kaugel. Samamoodi võivad paljud vesistada suud kiire interneti järele, mis sest, et maksumaksja raha eest soetatud ja riigi maetud võimas valguskaabel läheb otse su ukse alt mööda.
Ühelt poolt oleks nagu kõik võimalused olemas, sest raha eest saab kõike. Kuid nendest võimalustest pole midagi kasu, kui käärid teenuse hinna ja inimeste sissetuleku vahel on suured.
Mitte pilvelõhkujate olemasolu kesklinnas ja tippametnike palgatase ei määra Eesti elu elamisväärsust, vaid see, et jõukus ei jaguneks nii ebaühtlaselt. Et ka väljaspool Tallinna saaks elada. Kohti, kuhu buss ei käi, elektriliinid ei ulatu ja kust internet peatumata mööda mühiseb, meil jagub. Meid paneb liigutama vaid Brüsselist tulev direktiiv ja euroraha. Kui meil pole riiklikku vaesuse likvideerimise programmi, siis kuidas oleks riikliku tualetitoetusega? Kui me just ei taha maailmale tutvustada, kuidas põõsa taga asjal käime.
