Inimene õpib terve elu. Enamasti omandame tarkusi ja oskusi ise, omal nahal, kuid vahel on kasulik ja nupukam teiste kogemustest õppida ja neile toetuda. Ehk tasuks kiigata korraks Iirimaale ja uurida, mida sealsete roheliste aasade, mägede ja orgude pojad tütred on saavutanud viimase 30 aasta jooksul Euroopa Liidu (EL) rüpes? Võibolla tahab nüüdseks unustusehõlma vajunud eesti tädi Maali, kes ikka ei tea, kas rahvahääletusel öelda „jah“ või „ei“, kuulda mõne punapäise iirlase arvamust selles tähtsas küsimuses.

Juuli lõpus viibis Tallinnas Iiri eurominister Dick Roche. Tema sõnum eestlastele oli selge: ELiga ühinemine on väikesele Iirimaale tulnud üksnes kasuks. Minister kinnitas, et 30 aastat ELis olnud Iirimaa on majanduslikult iseseisvam kui kunagi varem.

Kahe väikese vabariigi — Eesti ja Iiri vahele võib tõmmata teatavaid paralleele. Iirimaa sai formaalselt iseseisvaks 1922., Eesti 1918. aastal. Mõlemad olid enne seda elanud ca 700 aastat võõra võimu all, kuid säilitanud oma rahvuse ja mõlemad asuvad suurriigi vahetus naabruses. Sellega siiski ka sarnasus piirdub, sest ajal, mil Eesti sattus uuesti okupatsiooni haardesse, nautis Iirimaa vabadust ja astus 1973.a. euroliitu.

Sealt algas fenomen, mida tuntakse Iiri imena — riigi majanduslik õitseng. Hr. Roche soovitab sama kogemust igale väikeriigile, kinnitades, et EL tagab kõikidele liikmetele võrdsuse, suveräänsuse ja sõnaõiguse, mille kohta ta toob mitmeid veenvaid näiteid.

Kui 1970ndate algul läks pea kogu Iiri põllumajanduslik eksport Suurbritanniasse, siis nüüd läkitavad iirlased oma kaupu igasse Euroopa nurka. Toodetakse 10 korda rohkem kui ise vajatakse. Pea iga noor inimene lõpetab kõrgkooli. Iirimaa on edukas ka välisinvesteeringute osas; sealsed pensionid on ühed kõrgemad Euroopas. Miks? Tänu tööpuuduse vähenemisele kogunes riigi kukrusse maksude näol rohkem raha, mis võimaldab suuremaid pensione maksta.

Minister kinnitab, et EL pole mingil moel pidurdanud kultuuri arengut: iiri rahvamuusika ja -tantsud ning kirjandus löövad laineid üle ilma.

Dick Roche püüdis Eestis viibides ka hajutada kartusi uue ELi põhiseadusliku lepingu suhtes, öeldes, et see tagab riikidele võrdsuse. Kõnealune dokument sisaldab põhiõiguste hartat; lisaks on esimest korda väikeriikidel Euroopa Komisjonis oma esindajad samadel alustel suurriikidega.

Hr. Roche on veendunud, et väikeriigi ainus ellujäämise võimalus tänases Euroopas on ELis.

Eesti on üksiolemise kibedaid vilju piisavalt maitsnud. Kui kõik teised riigid (sh. Iirimaa) on säilitanud ELis oma identiteedi ja rahvuslikud väärtused, mida peaksime siis kartma meie, kes oleme karastunud ülimalt vaenulikes oludes ja ikka võitjaina välja tulnud? Eestlane pole ometi mingi hädavares! Ja veel — uueneva Euroopa ideaaliks on eeskätt rahvusliku eripära toetamine ja säilitamine.

Täna tõmbame oma lehes joone alla eurodebatile, samu mõtteid ja põhjendusi oleme nüüd korduvalt esitanud, kuigi erineva rõhuasetusega. Peatselt ütleme oma arvamuse. Me peaksime seda tegema Eesti tulevikku, julgeolekut, ja miks mitte — ka iirlaste kogemusi ja eeskuju — silmas pidades. Emotsioonid ja demagoogia jäägu seekord tahaplaanile.

Märkmed: