Esmaspäeval Eestis lahvatanud poliitiline skandaal suunas tähelepanu kaitseminister Jaak Jõerüüdi ametist lahkumise asjaoludele.
Minister esitas oma lahkumise põhjused avalduses (vt. lk. 5), milles on juttu poliitilise võitluse piiri ja kõlbluse- ehk eetikanormide kadumisest.
Jõerüüdi tagasiastumise ajendiks oli 23. septembril toimunud Eesti Televisiooni ja Eesti Raadio jalgpallimatsh, kus osa publikust kandis punaseid särke üleskutsega ajada „kommareid ahju“, lisatud oli terve hulk nimesid, sh Arnold Rüütel, Andrus Ansip ja Jaak Jõerüüt. Kõmulist särki nähti ka Johannes Laidoneri Muuseumi direktori Indrek Tarandi seljas. Muuseum kuulub aga kaitseministeeriumi haldusalasse, millega ongi seletatav minister Jõerüüdi tagasiastumine.
„Kui poliitilises võitluses hakatakse tõsiselt ja muretult kasutama ahju ajamise teemat, siis minu jaoks on piir ületatud,“ märgib Jõerüüt oma avalduses. Meenutagem, et Jaak Jõerüüt oli üks nendest, kes hääletas Eesti taasiseseisvumise poolt, ta on olnud riigikogu liige; pikka aega diplomaat ja nüüd ka minister; kirjanik ja PEN-klubi liige. Teda pole kunagi seostatud ühegi skandaali ega korruptsiooni juhtumiga. Jõerüüdi tagasiastumine viitab seega pigem tema kõlbelisele tundlikkusele.
Väljakutsuv käitumine võib ju olla mingil määral seletatav jalgpallimängu ülemeeliku õhkkonnaga, aga kas sellega tohiksid kaasa minna ametiisikud? Olgugi et üleskutse oli T-särgi seljal, kus on nähtud ehk hullematki, ei tohiks sellist lodevust endale lubada auväärse muuseumi direktor. Mida ütleks alati härrasmehelikult käitunud kindral Laidoner vaenuõhutajale Indrek Tarandile täna? Hämmastav, et demokraatlikus, Euroopa Liitu kuuluvas riigis võis üldse midagi niisugust sündida. See tekitab kõhedust. On traagiline, kui poliitikud või riigiametnikud ei taju oma vastutust ja väljuvad eetilistest piiridest anarhia tallermaale. Üleskutse rahva poolt valitud riigijuhid „ahju ajada“ on totalitaarse või isegi kriminaalse maiguga, ehkki endine õiguskantsleri nõunik Priit Uring väidab, et „kriminaalõigusega on särkide aktsioonil samapalju seost kui sipelgal Põhjanaelaga“. Ka lubab Eesti põhiseaduse § 45 igaühel vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi jm sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Seda õigust võib seadus piirata, mida aga punasärkide juhul tehtud pole. Ja ikkagi — maailmavaate või erakondliku kuuluvuse pärast inimesi demokraatlikes riikides hävitama ju ei kutsuta, eriti veel nii võikal viisil.
Jõerüüt taunib oma avalduses Eesti poliitikas valitsevat viha, labasust ja matslust. Näib, et praegu oodatakse kodumaal mõne moraalselt laitmatu juhtpoliitiku esilekerkimist. Kas see võiks olla Jaak Jõerüüt, keda nähakse ühe võimaliku järgmise presidendikandidaadina? Vaeval küll, sest 14-aastase taasiseseisvuse järel kummitab minevikupärand endiselt. Jaak Jõerüüt oli aga omal ajal mitte kompartei lihtliige, vaid Kirjanike Liidu partorg.
Juhtkiri: Kust kulgeb poliitilise kõlbluse piir? (3)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Jõerüüt partorgina ja Jõerüüt diplomaadina on sama head. Kui tuleb jälle mingi uus võim, oleks ta sealgi hea. Mis teha, kui inimene on võimekas.
Kuigi Jõerüüt on diplomaadi ja kaitseministrina minu meelest suurepäraselt toime tulnud, kummitab mind ikka fakt, et Kirjanike Liidu partorgina "represseeris" ta 40 kirjale allakirjutanuid.
Kui mõnegi ameti saamiseks sunniti tollal parteisse astuma, siis partorgi ametisse ei sunnitud kedagi.
See teeb mind selliste inimeste juures ettevaatlikuks.
Kui mõnegi ameti saamiseks sunniti tollal parteisse astuma, siis partorgi ametisse ei sunnitud kedagi.
See teeb mind selliste inimeste juures ettevaatlikuks.
Praegu puutakse seletada, et see oli nali . See pole muidugi tosi. Keegi otsis endale tobedat populaarsust. See on Eestile ka rahvusvaheliselt piinlik. Joeruut on suure autoriteediga mees ka valismaal. Venelased saavad jalle irvitada. Miks kull eestlased endale sellist paska kokku keeravad?
Arvamus
TRENDING
