Päiksekuningas lasi ehitada Versailles’i palee — uhkuse, mis eest vaadatuna sillerdas kui kalliskivi ereda lõõsa all. Tagumine külg, mida alamad ei näinud, oli aga ropp — mida majesteet ja ta õukond ei seedinud ega söönud uhati kõrgelt, selleks kujundatud aukudest ja rennidest hoovi, seinad seda nägu, et koledamast kole.
Louis XIV, Roi Soleil, valitses feodaal-absolutistlikku riiki, kus puudus sõnaõigus. Tema pärandist on ka kaks kuulsat tsitaati — riik olen mina, ja pärast mind tulgu kasvõi uputus. Revolutsioon kukutas Louis XIV järeltulija troonilt, ent aastal 2002 on siiski tema lähenemine olemas.
Mõtleme keskkonnakaitse peale, milleta inimkond tulevikku ei näe. Paraku on ikka Bourbonide dünastia jälgi maailma poliitikas tunda. Tippkohtumiste põhimõtteks peaks olema, et tuua kokku Bourbonid ja Bushid, Putinid ja teised presidendid, arutama maailma muresid ja lahendusi leidma. Kuid pahatihti antakse allkiri lepingule, ning siis asutakse otsima põhjusi, miks tuleb lepingut murda. Kerge on põhjendada viimast, kui pole näha Versailles’ tagahoovi.
Selline on probleem nn. kasvuhoone efektiga — tegemist on ökosfääriga, mida silmaga selgelt alati ei näe. Heitgaasid, mis peamiselt tekivad energiat valmistades — või tarvitades — on osoonikihisse augu teinud, mis omakorda on tekitanud kliimasoojenduse. Kyoto protokollile kirjutasid peasüüdlased, kõrgtehnoloogiat tarvitavad riigid alla, lubades nii heitgaase puhastada kui vähendada nende väljapaiset ehk emissiooni. Jaapanis seati sellised eesmärgid, märklaud on olemas, allkirjadega kinnitatud.
Inimtegevus tekitab gaase, eriti arenguriikides. Neid piirata on raske, ent mitte võimatu. Kyoto protokolli lubadusi täites on võimalik pidurdada ökosfäärile kahju tekitamist. Et päike saaks head tuua, mitte kahju, mida ta teeb, kui ta osoonikihi kaitsvast kattest läbi pääseb, maakera kuumendab ning tekitab melanoome, nahavähki ja muid haigusi maailma elanikele.
Pole ainult Põhja-Ameerikas see mure; Hiina tõrgub Kyotole vastu, ka Venemaa ähvardab Kyoto protokollist loobuda. Viimasele lisab magusa meki möödunudnädalane teade, et Moskva kannatab sudu all — kuum suvi ja läheduses põlevad metsa- ja turvasootulekahjud matsid linna tervistkahjustava vingu vinesse. Ka Torontos oli sel suvel päevi, kus taevast ei olnud näha.
Euroopast Ameerikasse lennates on näha kõrgelt, kuidas idarannikut katab pruun pilv. Tööstuste, linnade vajadustest tekkinud “vatitekk”. Kindlasti on poliitikutel see teada — miks aga ei soovita sellega arvestada, lahendust leida?
Thomas Homer-Dixon on seostanud keskkonna probleeme, vajaliku nagu värske vee ja puhta õhu puuduse vägivallaga. Sõditakse, võetakse teiste rahvaste loodusvarad omale, et saaks neid ise kuritarvitada. Raamatus Environment, Scarcity, and Violence rõhutab Toronto Ülikooli professor, et kiireid lahendusi ei ole, kuid ühele murele keskendumine on väär. Kliima soojenemine on vaid üks selline. Kuid samas — tuleb muret tunda, kuidas troopikas metsa laastatakse, kõikjal põllumaa kaob — peamiselt kasvavate linnade alla — ülekalastamine tühjendab maailma meresid. Iga mure lahendamiseks on mingi rahvusvaheline protokoll olemas, aga keegi määrusi ei jälgi.
Jääb siis küsimuseks, miks selliseid tippkohtumisi peetakse, lepingutele alla kirjutatakse, kui suured poisid ei kavatsegi vastu tulla loogilisele planeeti kaitsvale lahendusele?
Garret Hardini päästepaadi metafoor sobib siia nagu rusikas silmaauku. Kelle, kui laev karile jooksnud, sealt hädaohust oled pääsenud, ülekoormatud päästepaadist välja tõukad, ohverdad, et teised saaksid kuivale maale jõuda?