Aga alustada tuleb sellest, et tõdeme: väljaränne on probleem. Kinni hoida pole mõtet neid, kes lahkuvad Eestist paremate eneseteostus- või õppimisvõimaluste või armastuse pärast. Kuid lahkujate seas on palju ka neid, kes ei taha minna, kuid ei tule Eestis toime. Kõigepealt läheb Soome tööle mees, kes ei leia kodukandis tööd, aga Tallinnas-Tartus korterit üürida ega osta pere ei jaksaks. Mõni aasta hiljem läheb naine lastega talle järele.
Eelseisvatel kohalikel valimistel – ja järgmistel riigikogu valimistel – ei ole kaalul pelgalt uued teed, lasteaiad, maksupoliitika ja muu selline, vaid midagi laiemat. Selleks on Eesti konkurentsivõime kohana, kus elada. See, kui hea on Eestis elada, sõltub paljudest suurematest ja väiksematest asjadest – sellest, kas vanemad saavad lapsed rahuliku südamega kooli saata, muretsemata ohtlike ristmike või halva koolikeskkonna pärast; sellest, kas tööjõumaksud soosivad väikeettevõtete loomist; sellest, kas alampalgaga elab ära ja kas on piisavalt parke, kus jalutada.
Arvud on karmid. Eestis on ainult kaks maakonda – Harjumaa ja Tartumaa –, mille elanike arv on viimase kümne aasta jooksul suurenenud. Harjumaal (koos Tallinnaga) elab ligi 30 000 inimest rohkem kui kümme aastat tagasi – kokku 555 000. Tartumaal elab 150 000 inimest, tuhatkond inimest rohkem kui kümne aasta eest. Kõikjal mujal on olnud püstloodis langus. Järvamaal on elanike arv vähenenud veerandi võrra (kümne aasta eest elas seal 38 400, nüüd 29 900 inimest), Jõgeva-, Valga-, Võru-, Põlva- ja Viljandimaal ning Ida-Virumaal ligi viiendiku võrra. Elanike arv on kahanenud ka kõigis teistes maakondades: Läänemaal ja Lääne-Virumaal, Hiiu- ja Saaremaal. Kui 1993. aastal elas Eestis poolteist miljonit inimest, siis nüüd 1 286 479.
Ühest küljest on see, kui inimesed lahkuvad maalt linna, täiesti normaalne ja loomulik protsess. Ent paljud, kes lahkuvad maapiirkondadest, ei lähe Tallinna ega Tartusse, vaid Soome, Iirimaale või mujale. See on madala kvalifikatsiooniga inimeste puhul mõistetav: kui alampalgast ei piisa Tallinnas isegi üüriks, tundubki ehk mõistlikum minna kursustele, õppida näiteks hooldekodu töötajaks ja kolida põhjanaabrite juurde.
Head poliitikud, ehk võiks valimisteks valmistudes minna tagasi „juurte” juurde? Ehk õpiksite Lääne-Euroopa sõsarparteidelt, kes ei uuri kodanike probleeme pelgalt arvamusküsitlustega, vaid korraldavad arutelusid, kuhu kutsuvad muidu mitteaktiivseid erakonnaliikmeid ja lihtsalt kodanikke, kuidas teada saada, kust king tegelikult pigistab?
