Kuulus Eesti film „Nimed marmortahvlil“, mida hiljuti ka Toronto eestlased näha said, on tekitanud kindlasti hulga mõtlemisainet. Kuidas koolipoisid läksid oma maa vabadust kaitsma, kuidas nad ei põrganud tagasi võimaliku surma ees, kuidas mitte ükski raskus ei tundunud raske, kui mängus oli oma maa vabadus. Aga üks küsimus, mis väga paljudel filmi vaadanuil kindlasti tekib on see, et kas midagi niisugust oleks võimalik ka tänapäeval? Kas praegused Eesti noored on ikka piisavalt patriootliku kasvatusega, et olla valmis millekski niisuguseks, nagu nende eakaaslased enam kui 85 aastat tagasi?
85 aastat on pikk aeg. Kui mitu inimpõlve sinna mahub. Aja jooksul muutuvad ja kuluvad väärtused, paljud asjad saavad uue kõla või sisu. Muutub ja avardub inimeste maailmavaade, eluviis, elustiil, olukorrad ja mõtlemine. Aga mis läbi inimpõlvede samaks jääb, on inimlikud omadused ja tunded — kui nähakse kedagi hädas, ruttab normaalse mõtteviisiga inimene võimaluse korral ju enamasti ikka appi. Olgu selleks teine inimene või oma maa. Väikestest asjadest algavad suured, pisikestest heategudest kasvavad hiigelpuud. Tahaks loota, et enam ei teki olukorda, kus koolipoiss on sunnitud südamesoovist ajendatuna kaitsma oma maa vabadust ja kus sellist ideed ei tuleks pähegi, et võiks ka minemata jätta, las teised teevad.
Maailma muutudes on tulnud uued väljakutsed. Laupäeval Iraagis hukkunud 21-aastane nooremseersant Andres Nuiamäe, esimene Eesti kaitseväe välismissioonidel hukkunud sõdur, ei andnud elu otseselt oma maa vabaduse eest, küll aga täitis oma kohust Eesti esindajana rahutagamismissioonides. Nagu Eesti Päevelehe juhtkirjas tõdetakse, tuleb nüüd, sisuliselt juba ELi ja NATO liige olles, võtta ka kodumaa kaitsmist laiemalt kui varem — kui soovitakse, et need organisatsioonid Eesti huvide eest seisaksid, tuleb seda ka endal teha.
Bagdadis juhtunud õnnetus tõstis kohe Eesti ajakirjanduses päevakorrale arutlused selle missiooni ohtlikkuse ja vajalikkuse üle. Kuigi inimeste seisukohad Eesti osalemise üle seal võivad varieeruda, on valitsuse seisukoht seda siiski jätkata ja nagu peaminister Juhan Parts kinnitas, on meie kohus alati meeles pidada, mille nimel noormees oma elu andis: „Me ei saa iial ülehinnata tema julgust ja valmisolekut teenida nii Eestit kui ka kõiki riike ja rahvaid, kel kallis vabadus ja demokraatia.“
Sõda tekitab alati muret, valu ja leina. Riikidele ja rahvastele, emadele ja teistele lähedastele, kes sinna oma kalli inimese saadavad, kuigi ei pruugi tagasi saada. Aga kangelaslikkus saabki ju sageli alguse kodudest. Vaevalt et üheski peres ei kasvatataks lapsi patriotismi vaimus, küll aga ei pruugi perekond suunata noort otsust langetama võimaliku sõttamineku suhtes — see otsus küpseb enamasti iseeneses. Iraaki — ehk siis laiemas mõttes Eesti julgeolekut kaitsma — tahtis minna ka hukkunud Andres Nuiamäe, Järvamaalt pärit poiss, kelle põrm teisipäevaõhtul kodumaale toodi.
Kodumaakonna ajalehes kirjutatud artiklis iseloomustasid sõbrad teda kui väga sõnapidajat ja sihikindlat sportlikku noormeest, kelle sõnal oli kaalu ja nagu ütles kunagine õpetaja, oli temalgi poisist sageli tuge olnud.
JUHTKIRI: Langenud sõdur jõudis kaugelt koju (2)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Rahuvalvesõdurid on ÜRO sinikiivrid.
Operatsioon Iraagis ei ole NATO operatsioon.
Kummalgi organisatsioonil ei teki Iraagi pärast Eesti ees mingeid kohustusi.
Operatsioon Iraagis ei ole NATO operatsioon.
Kummalgi organisatsioonil ei teki Iraagi pärast Eesti ees mingeid kohustusi.
Iga elu on kallis. Tunnen südamest kaasa Andres Nuiamäe omastele. Kuid valus on tõdeda, et 60 aastat tagasi kaitsesid eesti mehed idapiiril oma kodumaad, kus andsid oma elu 16000 noort meest. Nende paljude abikaasad elavad veel meie hulgas, kuid Eesti riik pole leidnud vajaliku isegi neid meenutada, rääkimata kaastunde avaldamisest. Kahju...
Arvamus
TRENDING
