85 aastat on pikk aeg. Kui mitu inimpõlve sinna mahub. Aja jooksul muutuvad ja kuluvad väärtused, paljud asjad saavad uue kõla või sisu. Muutub ja avardub inimeste maailmavaade, eluviis, elustiil, olukorrad ja mõtlemine. Aga mis läbi inimpõlvede samaks jääb, on inimlikud omadused ja tunded — kui nähakse kedagi hädas, ruttab normaalse mõtteviisiga inimene võimaluse korral ju enamasti ikka appi. Olgu selleks teine inimene või oma maa. Väikestest asjadest algavad suured, pisikestest heategudest kasvavad hiigelpuud. Tahaks loota, et enam ei teki olukorda, kus koolipoiss on sunnitud südamesoovist ajendatuna kaitsma oma maa vabadust ja kus sellist ideed ei tuleks pähegi, et võiks ka minemata jätta, las teised teevad.
Maailma muutudes on tulnud uued väljakutsed. Laupäeval Iraagis hukkunud 21-aastane nooremseersant Andres Nuiamäe, esimene Eesti kaitseväe välismissioonidel hukkunud sõdur, ei andnud elu otseselt oma maa vabaduse eest, küll aga täitis oma kohust Eesti esindajana rahutagamismissioonides. Nagu Eesti Päevelehe juhtkirjas tõdetakse, tuleb nüüd, sisuliselt juba ELi ja NATO liige olles, võtta ka kodumaa kaitsmist laiemalt kui varem — kui soovitakse, et need organisatsioonid Eesti huvide eest seisaksid, tuleb seda ka endal teha.
Bagdadis juhtunud õnnetus tõstis kohe Eesti ajakirjanduses päevakorrale arutlused selle missiooni ohtlikkuse ja vajalikkuse üle. Kuigi inimeste seisukohad Eesti osalemise üle seal võivad varieeruda, on valitsuse seisukoht seda siiski jätkata ja nagu peaminister Juhan Parts kinnitas, on meie kohus alati meeles pidada, mille nimel noormees oma elu andis: „Me ei saa iial ülehinnata tema julgust ja valmisolekut teenida nii Eestit kui ka kõiki riike ja rahvaid, kel kallis vabadus ja demokraatia.“
Kodumaakonna ajalehes kirjutatud artiklis iseloomustasid sõbrad teda kui väga sõnapidajat ja sihikindlat sportlikku noormeest, kelle sõnal oli kaalu ja nagu ütles kunagine õpetaja, oli temalgi poisist sageli tuge olnud.