Viimase nädala põhjapanevate uudiste ühendamine näib võimatult raske ettevõtmisena, ent proovigem siiski! Jah, nendes sündmustes on nii traagikat, väärikust, võidurõõmu ja muudki.


Kahe noore eesti kaitseväelase surm Afganistani sõjatandril 23. juunil näib paljudele mõttetuna. Internetiportaalis Delfi avaldatud venekeelsed räiged kommentaarid stiilis – „kingitus eestlastele Võidupühaks“, „paras teile!“ jne –, näitavad taas, et Eesti ühiskonnas ei leita ühist keelt isegi mitte traagilisel leinahetkel. Siiski toetab enamus poliitikuid ja tavakodanikke välismissioonide jätkamist. Küllap on mõistetud, et Afganistanis võrsuv arglik demokraatia taimeke vajab kaitset ja turgutamist; seda ei või ometi Talibani isalmifanaatikutel lasta taas hävitada!

Ehkki välismissioonidel osalevad sõjaväelased on ise oma valiku teinud, pidades nähtavasti sõjaväelase ametit prestiizhikaks ja võib-olla ka ajendatuna soovist oma võimeid proovile panna, on iga noore inimese surm meie väikesele rahvale korvamatu kaotus. Aga sõda on ühtviisi julm igal maal ja ajastul, ta nõuab ohvreid ja suuri kulutusi. Rootsi Sipri-instituudi andmetel on viimase 10 aastaga maailma kulutused relvastusele kasvanud 37%! Küsitakse, kas tänane maailm on siis turvalisem kui näiteks külma sõja aegne. Võib-olla mitte, aga meil jääb üle tõdeda koos kolumnist Ahto Lobjakaga, et „ilma eetilise välispoliitikata ei saa Eesti riik elada“. Ta lisab: „Afganistan ja seal toimuv on osa Eesti eneseleidmisest maailmas.“ (EPL, 26.06.)

Sellesama eetilise välispoliitika ja oma koha leidmise ilminguks on käesoleval nädalal toimunud Eesti presidendi Toomas Hendrik Ilvese visiit Ameerika Ühendriikidesse. Võime tunda uhkust, et meil on väärikas president, kes oskab ja suudab oma rahva huvisid kõrgeimal rahvusvahelisel tasandil esile tuua. Tuleb imetleda tema julgust ja otsekohesust (viisa küsimus küberrünnakute tõrje jne). „USA-s hariduse saanud ning nii sealseid kui ka diplomaatilisi käitumismaneere täiuslikult valdav Ilves mängib rahvusvahelises elus Bushiga samas liigas,“ loeme 27. juuni Eesti Päevalehe juhtkirjast.
Väärib tähelepanu, et kutse külastada Washingtoni saabus Eesti presidendile väga raskel ajal, vahetult pärast aprillimässu. Sellega väljendati toetust meie rahvale ja riigile ning anti Moskvale üheselt mõista, milline on USA positsioon Eesti suhtes. Lisagem, et nädala pärast kohtub Bush Venemaa presidendi Vladimir Putiniga. See oli Eesti võit!

Ehkki leinaline, oli võidumõtetest kantud ka eelmisel laupäeval Raplas toimunud Võidupüha tähistamine.
Vaadates sellest videoklippe ja pildigaleriisid ning kuulates-lugedes presidendi kõnet, süvenes veendumus, et meie riigil läheb hästi, ehkki alati on palju seda, mida saab paremini teha. Seepärast – virisejad lõpetagu parem kaigaste loopimine riigi kodaratesse ja tulgu välja asjalike ettepanekutega. Kui neid pakkuda pole, astugu nad kõrvale ja võimaldagu Eestil edasi liikuda!

Märkmed: