Möödunud nädalal kinnitati Ottawas pidulikult ametisse kindralkuberner Michaëlle Jean. Tseremoonia taustal võis tavakodanik pärida, kas kindralkuberneri on enam tõesti vaja. Meelde on ju tuletatud, et riik ei ole ametlikult suveräänne, riigipeaks on hoopis Suurbritannia kuninganna, keda esindab kohapeal kindralkuberner. Ning kuigi riigipeade koht (versus riigijuht) on demokraatlikes riikides kujunenud peamiselt formaalseks ja tseremooniatega seotud ametikohaks, siis paraku Kanadas pole kodanikul sõnaõigust sellise ametissenimetamise otsuse üle.
Alles 1982. a. jõustus Kanadas esimene kohalikult koostatud põhiseadus. Isegi selle uue põhiseaduse järgi kuulub täidesaatev võim vormiliselt kindralkubernerile. Ta on samuti ametlikult Kanada sõjavägede ülemjuhataja. Võrdleme seda USA-ga, kus vabalt valitud riigipea on ka valitsusjuht; president ja Commander-in-Chief, kellele kuulub viimane sõna ka täidesaatvas võimus — seda nii heakskiidu kui veto näol.
Liberaalide pika valitsemise aja jooksul on kujunenud nende kindralkuberneri valik poliitiliseks strateegiaks. Seda oli näha Jean'i eelkäija, Adrienne Clarksoni valikus, kui Hong Kongis sündinu leiti olevat võimalik immigrantide ja naissoost valijate soosingu saavutaja. Clarksoni kulutused Rideau Hallis ja välisriikidesse korraldatud visiidid kinnitasid, et tal tavamaksumaksjaga oli vähe ühist.
1982. aasta põhiseadus pole, kõigi oma õilsate eesmärkide kiuste, suutnud lahendada riigi peamist poliitilist probleemi. See oleks aga möödapääsmatu multikultuurses riigis, mis inimõiguste tagamisel peab ennast maailma eeskujulikumate hulka kuuluvaks. Kirjanik Hugh MacLennani kuulsa lause põhjal tuleks kahte üksildust („two solitudes“) lepitada ühes riigis ühtsuse huvides. Teadagi on see ajalooline konflikt prantsuse ja inglise kultuuride vahel, mis peegeldub ilmekalt Québeci rahvuslaste separatismis, pidevates eraldumispüüetes föderatiivsest riigist. Omakorda on föderaalselt teada, et Québeci toetuseta on valimistel enamuse saavutamine pea võimatu, tulemuseks on Québeci rahuldamine iga hinna eest.
Haitis sündinud ja prantsuse keelt valdav Jean oleks niisiis ehk võimeline setsessiooni soovivaid prantsus kanadalasi lepitama. Nii on vähemusvalitsusjuhi Paul Martini ilmne soov.
Jean ei valmistanud Martinile pettumust — isegi National Posti ajakirjanik Andrew Coyne kiitis 28. septembril uue kindralkuberneri ametisseastumise puhul peetud kõnet, mis lubas neid kahte üksildust ühtsusesse sulatada. Vabadus olevat Jeani sõnul ülim aare; Kanada on vabadussoovidele ehitatud riik. Kui Québec sellest aru saab, ehk kaoks polaarsus. Jääb näha, kas värskest kindralkubernerist saab lepitaja, liberaalide poliitilise tuleviku päästja, või nagu eelkäija kinnitas, pigem anakronistlikus ametis pidulike ürituste võõrustaja.
Juhtkiri: Lepitaja või anakronism?
Arvamus
TRENDING
