Nii iseloomustas Torontot endine meediamagnaat ja ajaloolane Conrad Black, kes veedab oma päevi praegu USA Florida vanglas.
Mööndes, et Toronto kuulub teenitult maailma suurlinnade hulka oma mõõtmete, massi, etnilise mitmekesisuse, edu ja suhteliselt hea organiseerituse tõttu, leiab Black, et midagi olulist jääb siin ometi puudu – pole tõelist romantikat ega draamat. Jah, mõlemaid võib ju küllaga leida linnakodanike isiklikus elus, aga mingit torontolasi ühendavat, hingematvat, kirglikku kõrgpunkti pole olnud. Näib, nagu nokitseks iga rahvakild omaette. Aga võib-olla on põhjus just selles, et erinevaid rahvakildusid on Torontos liiga palju? Neil kõigil on oma huvid, kombed ja põhimõtted. Kes suudakski neid kokku liita!?
Suhteliselt noor, 176-aastane linn ei saa ka hiilata oma ajalooga – sõdade, revolutsioonide ja muude murdeliste sündmustega, mis kutsuvad esile patriotismipuhanguid. Kui Quebeci iseseisvuspürgimused on ühtaegu nii romantika kui draama allikaks, pole Torontol midagi võrdväärset vastu panna. Pariis, Rooma, London, Viin, aga miks mitte ka Tallinn … Meile meenuvad neid nimetades ajaloolised vaatamisväärsused ja nende linnadega seotud maailma aja- või kultuurilugu kujundanud geeniused. Muidugi ei saa sellist erilist linna-aurat ja mainet kunstlikult luua. Geeniusi ei leia alati ka mitte tikutulega otsides.
25. oktoobril valivad torontolased endale uue linnapea. Praegune meer David Miller on pälvinud oma tegevuse eest palju kriitikat. Hämmastab tema ebakompetentsus linnaelu juhtimisel. Selle parimaks näiteks võiks olla märtsikuus „rõõmsa üllatusena“ päevavalgele ilmunud 100 miljonit dollarit, mille olemasolust polnud linnapeal aimugi. Nii pole siis romantika- ja draamavaeses linnas nähtavasti puudu müsteeriumidest. See väärtuslik leid ei takistanud Milleril siiski järjekordselt tõstmast kinnisvara maksusid.
Aga mida arvata linnaelu arterist ehk ühiskondlikust transpordist, mida siin tuntakse TTC (Toronto Transit Commission) nime all? Asjatundjad kinnitavad, et Toronto transport on suurlinnadest kõige kehvemal järjel, mida ei peegelda muidugi siinsed piletihinnad. Selle taustal kõlavad tragikoomilisena linnapea Milleri praegused, iga veerand tunni tagant metroojaamades kõlavad appihüüded, et reisijad pöörduksid oma (provintsi) parlamendisaadikute poole, kes omakorda nõuaksid Ontario peaministrilt Dalton McGuintylt raha Toronto transpordi olukorra parandamiseks. Äkki on see eelsignaal piletihindade uuest tõusust? On ju avalik saladus, et TTC esimees, skandaalsete elukommetega Adam Giambrone on Milleri isiklik sõber. (Õnneks said küll tema pürgimused linnapea kohale õigel ajal põrmustatud.)
Blacki lemmik-kandidaadiks linnapea kohale on Sarah Thomson, kes suudaks tema arvates Torontot muuta. Thomsonile võiks ehk eeskujuks seada naaberlinna Mississauga 89aastase meeri Hazel McCallioni, kes on seda ametit pidanud üle 30 aasta ja keda äsjase küsitluse kohaselt toetab 88% elanikest.
Juhtkiri: Linn, kus pole romantikat ega draamat
Arvamus
TRENDING
