Kui ajalugu hindab George W. Bushi presidentuuri, ei tea kas siis leitaks sealt Nobeli rahupreemiat väärivaid aateid. Kuid see, et Bush on USA president on juba eeliseks - Jimmy Carteri nimetamine 2002. aasta rahulaureaadiks tähendas, et auhinna 101 aasta pikkuses ajaloos oli ta juba kolmas USA president, keda nõnda märgiti. Teddy Roosevelt (1906) ja Woodrow Wilson (1919) olid esimesed kaks.

Nobeli rahupreemia on nii mõneti irooniaga seotud - rahad, mis majandavad inimkonnale suurt kasu toonutele tunnustuspreemiaid (ka meditsiinis, keemias, füüsikas, kirjanduses ja majandusteaduses - mida on ainult 1969. aastast peale määratud) pärinevad dünamiidi leiutaja Alfred Nobeli pärandustombust. Nobeli saavutused ei lõppenud 1867. aastal dünamiidi patenteerimisega - 1886 leiutas ta ballistiidi (suitsuta nitroglütseriinpüssirohu), patent 1888. Nendest patentidest ja relvatööstusest saadud sissetulekust on rahupreemia majandatud.

Võiks ütelda, et leiutaja südametunnistus ei saanud teisiti. Kuid - ehk on Bushil siiski shansse. Sõltub sellest, mida ta Valgest Majast lahkudes ette võtab.
Usklikule, baptist Carterile määratud auhind ei ole peamiselt ta presidentuuriga seotud. Tema välispoliitika oli vägagi leebe. Võimaldas Iraani kriisil valguda Iraaki, Iisraeli ja Palestiina lepitamine toimub praegugi.

Carteri peamiseks panuseks on ja oli tegevus Habitats for Humanity organisatsiooniga, mis loodab ühistööga (talgute põhimõttele ehitatud) vaesemaid majutada.

Rooseveldi ja Wilsoniga oli teisiti. Mõlemad said preemia ametisoleku ajal. Roosevelti hinnati tema diplomaatia eest - tema vahendamisel sõlmiti Venemaa ja Jaapani vahel Portsmouthis rahuleping, lõpetades sõja, mis ähvardas maailma hõlmata. Unustati aga tema sõjakus Hispaania-Ameerika sõjas. Kuubas saavutasid Teddy Rough Riderid agressiivse kuulsuse, sellise, mida Bush enesele täna sooviks. Ka kaitses Roosevelt edukalt Monroe doktriini, seda laiendatavalt tõlgendades USA huvides Ladina-Ameerikas. Tulemuseks tänaseni selle piirkonna poliitiline ebastabiilsus. Ka sedagi võib Bushi kohta täna ütelda - tema lähenemine on Monroelik, ei garanteeri Kesk-Idas stabiilsust.

Sõda, mida Roosevelt ennetas Portsmouthis, lahmatas leekidesse Wilsoni ametiajal. (Huvitavalt, 1912. aastal, kui Wilson presidendiks valiti, oli Roosevelt üks vastaskandidaat.) Wilson ei suutnud sõjas neutraalseks jääda, ameeriklased pidid Euroopa vabadust kaitsma. Wilsoni saavutus oli rahvaste enesemääratluse õiguse eest võitlemine.

Carteri asemel oleks sobivam olnud Ronald Reagan, kui oleks just pidanud üht USA presidenti austama. Reagani ametiajal astuti samme, mis lõpetasid külma sõja; johtuvalt ka N. Liidu kokkuvarisemine. Kuid - auhinnati hoopis Mihhail Sergejevitshi, pärjamisega 1990.

1994 auhinnati Arafati koos Peres ja Rabiniga - Arafat pole aga kellegi rahutuvi.

Debatt on alaline - kes väärib rahuauhinda? Ning Nobeli lõhkained kärgivad ikka kurjalt. Sõda tõi kahele USA presidendile rahuauhinna, kes kaitsesid USA huve globaalses kontekstis. Bush soovib sama, loodaks seda sõjata saavutada, kuid vaevalt Oslos 20 aasta pärast samuti arvatakse.

Märkmed: