Poliitikud aga arvestavad hoopis vastupidisega, valija mälu on lühikese säilivustähtpäevaga. Loodavad tähelepanu triivimisele, nii umbes valimistest valimisteni; antud lubadused kauem ei kehti kui pukki pääsemise päevani. Seda näeme eriti teravalt Kanadas.
Skandaal järgneb skandaalile, kuid keegi ei vastuta. Kodanikud ise on loiud nõudma vastutust. Kolmandat aastat järjest avastatakse Ottawas sulava lume all pori ja mustust.
Oleks, et ainult skandaalist skandaalini suudaks riik enam-vähem tasemel teenuseid tagada. Neid, mida riik peaks loomuldasa täitma. Hea näide leidub riigi dokumentidega. Ikka ja jälle on lihtsurelikul tegemist nende saamisega. Paari aasta eest ei lubanud Ontario riigiametnike streik abielu-, surma- ega sünnitunnistusi registreerida, arhiividest koopiaid saada. Mullu sulges SARSi hirm “mittevajalikud” riigibürood.
Nüüd on passiametis pikad ootesabad. Ning seda ei saa kuidagi siduda uute turvameetmetega. Kanada on üks vähestest riikidest, kus passi kehtivus on vaid viis aastat. Mujal — Inglismaal näiteks on standard 10 aastat. Kui viie aasta eest pidi ehk 15 minutit passiameti kontoris ootama (mugavates tugitoolides), siis oli see normaalne. Sel aastal on aga ooteaeg pikk. Püstijalasabad algavad õues, varastel hommikutundidel. Ilmavarju pääsedes oota kõledates koridorites. Toole — ei kuskil.
Sabasseisjate mõnuks liiguvad turvamundris napoleonid ringi, käsutades vaid ühele koridori poolele seisma. Nagu algkoolis, ausõna. Ja lambad seisavad vagalt. Passiamet töötab miljonitega kasumis. Miks ei palgata ametnikke juurde? Kui palju läheb riigile maksma see, et töölt tuleb end vabaks võtta sabaks seismiseks, ei tea kauaks? Tuletab vägagi üht äsja lagunenud rezhiimi meelde.
Kuid Mulroney valitsuse ajal töötasid riigiametid edukalt, efektiivselt. Liberaalid pärisid ÜRO reitingu järgi maailma esiriigi tollase valitsuse skandaali järgselt. Nüüd on tänu nende “hooldusele” oht esikümnikust langeda. Ning nüüd tuleb välja, et Stevie Cameron, ajakirjanik, kes paljastas Mulroney valitsuse väidetavad patud, oli väidetavalt ise Ratsapolitsei taskus. Valijat see enam ei huvita. RaPo ehk RCMP äsjane või viimane skandaal on samuti vaibunud, ehkki Globe & Maili ajakirjanik, autor Paul Palango hoiatas juba Chrétieni esimese valitsuse ajal, et salapolitsei on korrumpeerunud. Kas Cameron kirjutab nüüd Chrétienist?
Kes tahab saada miljonäriks? Kanadas on see lihtne, poliitik teab, et pisipatud nagu mõnesaja miljoni kadumine sõprade toetamisega, mõne miljardi raiskamine, kaotamine on köömes, kuna valija mälust on see skandaal pühitud. Tuleb ju uus, noh, miks vana mäletada?