11. jaanuar 2018
Jaga Facebookis
http://objektiiv.ee/juhtkiri-m...
Parasjagu aset leidev vastasseis rahvusriigi sümboolika teemal kõneleb sügavast maailmavaatelisest lõhest, mis meie ühiskonda läbistab ning mille osapooled ei tunne ennast enam sama riigi kodanikena ja sama rahva esindajatena. Eesti Vabariigi sajanda sünnipäeva hommikul terendab meile üksmeele ja sõbraliku ühishüve otsimise asemel hoopis revolutsiooniline situatsioon selle sõna klassikalises tähenduses, kirjutab Objektiivi toimetus juhtkirjas.
Pärast hümni mängimata jätmist uusaastaööl on päris ulatuslik osa Eesti üldsusest vaielnud meie keskse rahvusliku sümboli teemal. Austades mõistliku ühiskondliku debati traditsioone ja viljeledes neid ka ise jõudumööda Objektiivi veergudel, oleme siiski veendunud, et hümni mängimata jätmine ja rahvusriigi kesksete sümbolite küsimuse alla seadmine pole sugugi mitte see viis, millega Eesti Vabariigi sajandat juubeliaastat tema esimestest tundidest oleks pidanud sisustama.
Praegune vastasseis kõneleb sügavast maailmavaatelisest lõhest, mis meie ühiskonda läbistab ning mille osapooled ei tunne ennast enam sama riigi kodanikena ja sama rahva esindajatena. Eesti sajanda sünnipäeva hommikul terendab meile üksmeele ja sõbraliku ühishüve otsimise asemel hoopis revolutsiooniline situatsioon selle sõna klassikalises tähenduses.
Teenekas ajakirjanik, konservatiivsete hoiakutega Priit Hõbemägi lubas viimse hingetõmbeni olla sellise Eesti vastu, kus unustatakse aastavahetusel hümni mängida. Temaga ühines vaikne ja tumm enamus, kellele Hõbemägi andis aasta esimestel tundidel kõlava hääle.
Arvamuspaleti vasakult tiivalt kõlab ootuspäraselt sootuks teine muusika. Kui Eesti Inimõiguste Keskuse juht Kari Käsper sooviks ühele korralikule vasakliberaalile kohaselt riiklike traditsioonide osas “arutelu”, millega kaasneks ühtlasi “eestluse veidi tulevikku suunatum ja optimistlikum mõtestatus”, siis Eesti Päevalehe arvamustoimetuse juhataja Alo Raun paneb juba ette hümni muutmise, kuna eriti selle kolmas salm, mis algab sõnadega “Su üle Jumal valvaku”, ei küündi Rauna arvates enam paljusid kõnetama.
Alo Rauna artiklis ei häiri mitte niivõrd idee, et hümni võiks vahetada – lõppkokkuvõttes pole hümni näol ju ometi tegu mõne püha lehma või sancta sanctorumiga –, kuivõrd just argumentatsioon, millega oma ettepanekut põhistatakse. Nimelt ei pidavat Eesti hümn enam paljusid kõnetama. Selles väites võtab kuju postmodernistliku ja enesekeskse teismelise figuur, kes lähtub enda kapriisidest, seab traditsiooni mõõdupuuks isikliku tundeseisundi ning kelle õlgadel lasub raske koormana nietzscheaanlik “kõikide väärtuste ümberväärtustamise” kihk.
Miks on vaja muuta pidevalt kõiki asju, alates lasteaia õppekavast ja toidusedelist lõpetades perekonna mõiste ja hümniga? Mis taltsutamatu rahutus ajab kogu ühiskonna lõputute ja sihitute murrangute keerisesse? Miks peab kogu ühiskond pidevalt “arutlema”, et selle tulemusena võiks taas mõne vana-hea väärtuse või mõne järeleproovitud institutsiooni üle parda visata ja uuema vastu vahetada?
Miks? On vaja, sest ümbritsev maailm ei kõneta enam pidevas seesmise pulbitsemise ja agitatsiooni seisundis viibivat pirtsakat viiekümneaastast teismelist, kes vulab ja virdab ning kes teab, et tema vaba voolavust pidurdavad ohtlikud rahnud – aegadest aegadesse kõlanud moraaliseadus ja püsiva loomuga institutsioonid, perekonnast riigi ja Kirikuni välja.
Vananeva teismelise vastas seisab aga täiskasvanud inimene, kes nii mõnelgi juhul võib olla temast ealiselt noorem. Täiskasvanu suhestub ümbritsevasse maailma kohandudes, eelnevate põlvkondade tarkust ja pärandit akumuleerides, nende panust hinnates, ohverdusi mäletades ja võitlusi austades. Isegi kui ta suhtub minevikku mõistuslikult kriitiliselt, ei poeta ta oma hinnanguid tuginedes subjektiivsele ja hämarale tunnetusele, mis “kõnetab” või “ei kõneta”, vaid sellele, kuidas suhestuvad ajaloosündmused ja meie esiisade teod igavikuliste väärtustega.
Sada aastat on auväärne vanus. Selle aja jooksul peaksid peale kasvama põlvkonnad, kes orienteeruvad oma minevikus ja vaatavad julgelt tuleviku poole. Ühe poolega Eesti ühiskonnast pole kahjuks nii läinud. Nende jaoks on püsiväärtused vaid hämar möödanik, mida võib “diskussioonide” ja “arutelude” käigus oma suva järgi ümber vormida.
Türanlikku olevikku vangistatuna ei suuda nad meenutada isegi mitte seda vana ja äraleierdatud, ent kahtlemata tõest maksiimi: kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta.
Foto: rahvuslipu heiskamine Pika Hermanni torni 24. veebruaril 1989, esimest korda pärast 1944. aastat (Veiko Vihuri)
Objektiivi tegevus on võimalik üksnes tänu eraisikute annetustele. Seega, kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis palun toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!
