Et Läänemere veed on maailma reostatumate hulgas, pole uudiseks. Läänemeri on madal, merevesi vahetub aeglasemalt kõikide Maa soolaste vete kogudest. Tihe laevandus ja heitvete merre pumpamine on ainult osa saastest. Ehk suurim reostus ja sellest tulenev eutrofeerumine - vetikate vohamine - on tulnud mereäärsete maade põllumajanduse ja tööstuse roiskvetest. Siin on ajalooliselt kõige suurem patune teada.
Lääne teadlased on kaua löönud häirekella, et mere ülitundlik ökosüsteem on ohus. Juba 1974.a. loodi HELCOM, Helsingis baseeruv Läänemere kaitsekomisjon, veekeskkonna tervist jälgiv grupeering, mis mõjutas/b konventsioonide kaudu ökopoliitikat. Kuid Nõukogude Liidu külge hammas siis ei hakanud.
Murray Feshbach hoiatas sügaval Brezhnevi ajal, et Läänemeri on kriisi lävel. Kui N. Liit kokku varises, kirjutas Feshbach punaimpeeriumi keskkondlikust pärandist, 1992.a. teoses „Ecocide in the USSR“. Feshbach nimetas N. Liidu 70 aasta pikkust reguleerimata põllumajandus- ja tööstustegevust süsteemi teadlikuks tapuks ehk ökotsiidiks.
Läänes on mõneti kujunenud välja olukord, et saastav tööstus riigi abiga taastab, kui võimalik, reostatud keskkonda. Mõelgem vaid Love Canalile, kunagisele kemikaalide kloaagile. Või Cuyahoga jõele, mis aastakümnete eest isegi tihti põlema läks. Nüüd on aga tänu reguleerimistele ja puhastustöödele Clevelandi läbiv jõgi seda nime vääriv, tänu USA keskkonnakaitse agentuuri EPA ponnistustele.
Sama lähenemine peaks kehtima Läänemere keskkonna parandamisel. Tuleks arvestada nii ajaloolist kui praegust tegevust, ka tulevikuplaane.
Maailma Looduse Fondi — WWF — värske raport (Manifesto for the Baltic Sea, saadaval www.panda.org) avalikustati 22. augustil. Fondi analüüs rõhutab seda, et olemasolev regulatoorne raamistik on nagu lapitekk - riiklikul tasandil puuduv juhtimisvõime ja kohusetunne on viinud katastrofaalse olukorrani. WWF vaatles seda silmas pidades kõiki mereäärseid riike, arvestades nende tegevust Läänemere huvides, andes neile koolitunnistuse taolise hinde. Ükski riik ei tegutsevat vastuvõetaval tasemel.
Kuid rõhutamata on jäetud N. Liidu ajalooline pärand - ja ka Saksamaa sõjaaegne tegevus, merd kui relvade ja kemikaalide hauana tarvitades. Saastamist uurides tuleb arvestada ka inkrementaalsete teguritega, s.t. kui palju on ajalooline tegevus tänases kriisis süüdi.
Paraku on kõige selle taustal huviorbiidis pigem merepõhja Nord Streami gaasitrassi planeerimine, majanduslikult miskipärast tähtsam kui Läänemeri ise. Kas on ime, et selle projekti taga on nende kahe riigi järeltulijad, kes sõlmisid MRP pakti? Nord Stream = MRP-2?
WWF manifestis puudub nõudmine: venelased, kui N. Liidu järeltulijad, vastutage tuleviku huvides oma minevikutegude eest! Ja gaasitrass, kui see tõesti on paratamatu vajadus, see kulgegu maapealsena. Olgu Cuyahoga jõgi eeskujuks.
Juhtkiri: Me ühine saastatud meri
Arvamus
TRENDING
