Nagu äsjalõppenud taliolümpiamängude tulemuste katmisega, Salt Lake City mängude reportaazh vaieldatavalt isegi mõjutas mõnel alal tulemusi. On selge, et rahvuslikul uhkusel ja patriotismil on tugev roll. Elatakse võistlustele kaasa; kui mitte jäähallis või suusaraja kõrvalt, siis teleekraani taga, tuhandete kilomeetrite kauguselt.
Rahvalemmikuid ässitatakse, utsitatakse jõuhüüetega tagant. Et oma poiss või tüdruk ainult poodiumile pääseks! See on loomulik ning osa spordi tõmbejõu mõjust. Ponnistused medalite poole leiavad alati poolehoidu, eriti hoitakse pöialt neile, kes kaua võistelnud, kuid ikkagi kullani pole küündinud.
Eks paljudel rahvastel ja sportlastel oli tõsiselt põhjust uhke olla saavutuste üle, kus vastupidavus, kiirus ja sitkus oli otsustav. Siin tuleb kahtlemata kiita tervet Eesti koondist eesotsas Andrus Veerpaluga, kes viis Utah'st koju koguni kaks medalit. Maailmatippudega tasemel konkureerimine on aga kõikide sportlaste eesmärk, ja eestlased esinesid hästi. Nendel aladel, kus medaleid ei otsustanud stopper, vaid kus otsustasid kohtunikud, oli nagu alati kontroversiaalsust. On kaua olnud teada, et ROK on korrumpeerunud organisatsioon, sest tohutud rahasummad on mängus. Kus raha, seal mäda, teab rahvatarkus ja taas kinnitas skandaal iluuisutamises lihtinimese teadmisi.
Ent tänavu, kindlasti tänu Ameerika võimsa meedia survele tühistati selgelt kahtlane kohtuniku otsus ning anti tagantjärele Kanada paarisuisutajatele kuld, mille maailma gallupi järgi olid nad ausalt võitnud. Meedia mõju oli ka mujal näha.
Kurvastas näiteks Rootsi ajakirjanduse tusameele esitused ja lühikene mälu. Pärast seda, kui Tre Kronori jäähokikoondis ootamatult „kobina soolo” tõttu kaotas veerandfinaali matshi valgevenelastele, valati sõimu sportlastele kaela. Eriti kannatas väravavaht Tommy Salo, kelle eksiliigutuse tõttu rootslased jäid oodatud medalist ilma. Unustatud oli Salo mäng 1994. aasta olümpial, kus tänu tema osavusele võitsid rootslased kulla ja Salo auks lasti isegi käibele Rootsi postmark tema pildiga. Tõsi, ka fännidel on lühikene mälu — senikaua kui võidad, oled auhiilguses, kaotajaid aga põlatakse. Ka Kanadas oli muretsemist ja halisemist. Kaheldi, kas kanukid suudavad pärast poolesajandi pikkust kullapõuda võitjateks tulla, eriti, kui esimeses matshis noodsamad rootslased olid ilmselt peajagu parem võistkond. Tänu aga mänedzher ning hokiikoon Wayne Gretzky vihavalangule meedia pressikonverentsil, mida terve maailm jälgis, jäi mulje, et Kanada vastu on ülekohut tehtud rahvusvahelisel areenil.
Pool sajandit oli nagu unustatud, terve riik juubeldas. Nii peaks olema, kuidas spordimaailmas asjad kulgevad. Meedia ei tohiks mõjutada, kohtunikud ei tohiks salakokkulepete tõttu sportlastelt vääritud kulda röövida, ning kõige tähtsam: tuleks kogu selle uudiste ja arvamuste sajus mitte unustada Parun de Coubertini põhimõtteid. Kiiremini, kõrgemale, kaugemale, ausalt ja mitte alatult.
Kui tuleb välja, et treening ja ponnistused tippu ei viinud, siis ei tohiks sarjata neid, kes riigile au ei toonud, vaid hoopis kiita sportlikku ideaali, mis sunnib meid kõiki paremate ja hiilgavamate saavutuste poole. Ehk siis ei unustata neid, keda postmargil austatud ning riiklike preemiatega kodus üle kullatud.