Kui küsida keskmise eestlase käest, mis on neile oluline ja tähtis, on vastused üksikisiku seisukohalt ikka enamasti seotud kodu ja pere ning nende heaoluga. Olgugi et heaolu mõiste haarab eneses ka üht-teist materiaalset, on seegi loomulik: et endal ja lähedastel oleks hea olla. Kes meist seda ei ihkaks. Hästi elamine — mida iganes keegi selle all mõtleb — lisab enesekindlust ning aitab teinekord ka raskustega toime tulla.
Iga inimene soovib, et tal oleks hubane kodu, kus ta oleks kaitstud ja tunneks end igati turvaliselt. Eestis, nagu teame, on viimasel kümnendil vastavad võimalused suuresti avardunud ja kodude ehitamine, rajamine ning kaunistamine igati au sees. Kodu, kus on hea ja inimlik olla, kus valitsevad rahu ja harmoonilised omavahelised suhted, kus sind keegi ei ründa ega kamanda, kus võid olla just sina ise — just seda me kodu all enamasti mõtleme. Ja kui mõelda edasi, siis laienevad kõik need nõudmised ka edasi kodumaale, sest seda kõike me oma kodumaal ju näha tahame.
Eestlased pole seda aga reaalsuses alati kahjuks saanud. Teame oma maa ajalugu ja saatust ning võõrvõimude all elamine pole meile kui rahvale kaugeltki võõras. Need, kel tuli oma kodud rajada võõral maal, tegid seda ikka kodumaad südames kandes ja väärtustades kõike seda, mis maha jäi. Nii kodu füüsilises mõttes kui laiemalt.
Tänapäeva infoajastu on toonud ellu palju muudatusi. Kus me hetkel asume, ei omagi alati nii suurt tähtsust; ikka saame kodumaale kaasa elada ja sealsete sündmustega kursis olla. Kel on tahtmist, saab interneti kaudu homseid kodumaal ilmuvaid ajalehti juba täna õhtul sirvida ja kaugelt vaadatuna näeme paljusid asju teistmoodi kui seal. Mõne asja osas võime olla vast rohkemgi informeeritumad ja tahame teada iga detaili. Mõningaid asju väärtustame rohkem, mõni teine teema jälle võib vähem korda minna.
Kui palju oleme kuulnud mõtteid, et kodumaal ei pööra tavakodanik vabariigi aastapäevale nii palju tähelepanu kui siin. Mõned võtavad seda lihtsalt kui tööst vaba päeva. Siit kaugelt võime heita ette küll rahvustunde puudumist, ometi tuleb seda võtta nii, et see tunne on inimestes küll olemas, aga vastavad traditsioonid on alles välja kujunemas, kuna teatavasti ju pikka aega puudus võimalus vabariigi aastapäeva ametlikuks pidamiseks.
Aga need traditsioonid tekivad. Ühes kodumaa internetiportaalis oli hiljuti arutelu, kuidas seda päeva kodudes tähistatakse. Kes läheb paraadi vaatama, kes süütab küünlad, kes korraldab piduliku perekondliku söömaaja koos õhtuse presidendi vastuvõtu vaatamisega televiisorist... Mõnes peres, kus on väikesed lapsed, tehakse see päev eriti meeldejäävaks, et juba maast-madalast rahvustunnet kasvatada. Traditsioonid võivad olla mõneti erinevad siinseist, sest oli ju saatuse tahtel kodumaast väljapoole sattunud eestlastel aastakümneid prioriteediks võitlus Eesti vabastamise eest, rahvustunde ning oma keele ja kultuuri säilitamine. Sellega on igati edukalt toime tuldud ja selle tõestuseks on järgmisel pühapäeval toimuv aastapäeva aktus, mis ilma kahtluseta toob kokku terve suure kirikutäie rahvast mitmetest erinevatest generatsioonidest. Et olla mõtetes koos oma rahvuskaaslastega lähedalt ja kaugelt.
Juhtkiri: Mida me tähtsaks peame
Arvamus
TRENDING
