NATO vihmavarju (mõnede romantilisemate hingede sõnul ka tiiva) all mõeldakse üldiselt Põhja-Atlandi lepingu artiklit 5, mille kohaselt relvastatud rünnakut ühe või mitme liikmesriigi vastu käsitatakse kallaletungina kõikidele, mille vastu astutakse siis ühiselt välja.

Kolumnist Enn Soosaar on piltlikult selgitanud 5. artikli sisu nii: „... kui keegi peaks Eestile kallale tungima, tulevad Jimmy ja Bill Atlantast, Jacques ja Jean Lille'ist, Jan ja Wroslaw Krakovist ja aitavad oma soomukite ning helikopteritega puhastada Eesti territooriumi kutsumata külalistest.“

Vene lennukid on süstemaatiliselt tunginud Eesti õhuruumi, viimati sel nädalal, 25. oktoobril. Jimmyd, Janid, Wroslawid jt pole sellest kõigest ehk kuulnudki ja NATO kotkad, mis peaksid kaitsma Balti õhuruumi, ei ole kordagi välja lennanud. Miks?

Tuleb välja, et tegelikult pole selleks põhjustki, sest nagu Eesti eks-suursaadik Venemaal Mart Helme ütles 22. septembril Vikerraadios, on Eesti liitumislepinguga võtnud endale kohustuse vähemalt 60 päeva vaenlase rünnakutele iseseisvalt vastu seista. Kaks kuud, mitte kaks päeva! Igaüks teab, kui ebareaalne see on.

Septembri lõpus Eestis viibinud USA erukindral Wesley K. Clark möönis, et NATO on täiesti võimeline 5. artikli rakendamiseks ka täna ja ta soovitas Eestil „valjult häält teha, kui miski talle muret teeb või ta arvab, et tema julgeolek on ohtu sattunud“. Kindrali arvates pidanuks hiljuti Leedus asetleidnud piiririkkumine, kus Vene hävitaja SU-27 kukkus otse põllule, jõudma maailma pressi esilehekülgedele, ent seda ei juhtunud. Lugupeetud kindral jättis kahjuks lisamata, kuidas pääseks Leedu-taoline väikeriik suhteliselt tühise (ja ohvriteta) piiri-intsidendiga mainekate suurväljaannete esikülgedele ilma mõne hiigelkatastroofi või erakordse sündmuseta.

Ehkki Leedu võimud informeerisid piiririkkumisest NATO juhtkonda, pole reageeringuid järgnenud. Kas võimas NATO, ja eriti USA, keda on võrreldud Gulliveriga lilliputtide maal, väriseb äkki sõjaliselt tunduvalt nõrgema Moskva ees või püüab käituda pugejalikult, nagu mõned Euroopa Liidu riigid seda teevad lootuses haugata üks hea suutäis Venemaa Läänemere põhja paigaldatavast gaasijuhtmest? Vaevalt küll, pigem võib siin põhjuseks olla NATO keeruline struktuur ja bürokraatia või peetakse intsidenti lihtsalt teisejärguliseks.

Helme sõnul puudutab vahejuhtum Vene lennukiga Leedus otseselt Eesti julgeolekut, aga sellele pole pööratud eriti tähelepanu ei pressis ega poliitilistes ringkondades. Ta peab seda katastroofiliseks suundumuseks ning tõmbab paralleeli traagilise aastaga 1939. Venemaa on omakorda viimasel ajal muutunud Balti riikide suhtes järjest agressiivsemaks ja provokatiivsemaks.

Niisiis tuleb Eestil võimaliku kallaletungi puhul esialgu loota vaid iseendale, sest NATO julgeolekugarantiide vihmavari avaneb kaks kuud hiljem. Just seetõttu võiks uus kaitseminister Jürgen Ligi elukutselise armee loomisega tõesti oodata.

Märkmed: