Meie eelmises lehenumbris ilmus lühendatult Maret Maripuu riigikogule peetud kõne pealkirjaga „Eesti keel surmaohus“. Kõne keskendus sellele, et tänu globaliseerumisele on lubamatult palju mõisteid inglise keelest tunginud igapäevasesse eesti keelde. Sõnad võivad olla küll lausutud maakeeles, aga mõisteliselt tegelikult mitte.
Keelekaitse on õilis ideaal. Kuid assimileerumist pole veel näha, sundvahendeid nagu seda oli tsaarivõimu aegne venestamispoliitika pole samuti rakendatud.
Võõrkeelte teadmine emakeele kõrval on alati olnud elus edasijõudmisel kasuks. Võiks arvata, et vaevalt on tänapäeval inimest Eestis, kes vähemalt ühes võõrkeeles ei suudaks hädaga toime tulla. Ohakaid ei panda nii naljalt tähele enese keelepeenras, teiste omades aga küll.
Eesti saavutused informatsioonitehnoloogia vallas on olnud tänu just sellele, et saadi aru inglise keele juhtivast rollist. Eeloleval nädalavahetusel toimub Tallinnas ingliskeelne konverents Eestis õpitud e-hääletamise õppetundide ja tuleviku võimaluste kohta. Rahvusvahelisele konverentsile kutsutud kõnelejatelt ei saakski oodata muud.
Arvestagem, et umbes 400 miljonile inimesele on inglise keel emakeeleks. Lisaks umbes 1,5 miljardit inimest suudavad inglise keeles kui võõrkeeles suhelda — kas ladusalt või mitte. Ajaloos pole kunagi nii palju inimesi mõistnud ühte keelt. Majandus-, poliitilise, kultuuri- ja isegi spordikeelena pole inglise keelel vastast. Sydney ja Atlanta olümpiamängude korraldajad ei mõtelnudki, et külalised räägiks muud keelt kui kohalikku. Maailma rahvarikkaima riigi kodanikud aga pidid teisiti: 2008 Beijingi mängude korraldajad on suunanud 600.000 teenistussektoris töötavat hiinlast inglise keele kursustele, et riigile mitte häbi teha.
See peegeldab realiteeti ning ei tohiks leida taunimist. Seda mõtelgu ka need kodumaal sündinud, kes nüüd Kanadas elades leiavad pea kogemata, et vahest on omavahel kergem tarvitada mitte ainult ühte ingliskeelset sõna, vaid tervet lauset. Nii juhtub ka võõrsil sündinud skautlike noortega, kes uhkusega kannavad vormisärpidel märki, mis ütleb selgelt: "Mina räägin eesti keelt".
Ei ole tõesti kõigi hirmutuste kiuste veel põhjust karta, et maailma keeled kaovad anglosaksi laviini alla. Walesi päritolu autori ja ajakirjaniku Mark Abley sulest on ilmunud huvitav ja oluline teos "Spoken Here", alapealkirjaks reisid ohustatud keelte hulgas. Neist mitmed on aborigeenkeeled, mis on kas juba kadunud või mida räägivad ainult käputäis vanu inimesi. Samas aga on keeli, mille väljasuremist on kaua kardetud — nagu kõmri keel, mida ikka räägib umbes 500.000 inimest. Kiuste kõigile ennustustele. Abley üks olulisemaid õpetusi on, et keelt kaitseb edukaimalt seda armastav rääkija. Sellised nagu Eestis on Maret Maripuu, ja võõrsil õnneks veel arvestatavalt paljud.
Juhtkiri: Mina räägin eesti keelt
Arvamus
TRENDING
