70 aastat tagasi, 1. septembril 1939 algas II maailmasõda. 1939. a. sündmusi on põhjalikult käsitlenud Paavo Loosberg oma loengutes ja artiklites. See aasta on oma sügava jälje ka Eesti ajalukku jätnud.
Kurikuulsa Molotov-Ribbentropi pakti (MRP) ja selle salaprotokollide allakirjutamine 23. augustil 1939 andis Hitlerile võimaluse sõda kuulutamata vaid nädal hiljem Poolasse tungida. 5. oktoobriks olid Saksa väed surunud maha poolakate vastupanu ja liikunud kuni Saksa-Nõukogude kontrolljooneni, millest teisele poole jäävasse ossa olid 17. septembril juba tunginud Nõukogude väed. Nii võib siis ka N. Liitu kui natsi-Saksamaa tollast liitlast pidada üheks II maailmasõja vallapäästjaks. Moskva teatas ka, et kuna Poola riiki ja valitsust enam ei eksisteeri, on N. Liit võtnud üle Lääne-Ukraina ja Lääne-Valgevene elanikkonna elu ja vara oma kaitse alla. Tegelikult tähendas see „kaitse“ muidugi kommunistide vägivallatsemist ja terrorit vallutatud aladel.
Sellest on nüüd möödunud 70 aastat. Nagu ajaloolane Küllo Arjakas 1. septembri Päevalehe artiklis „Teine maailmasõda ja tänapäev“ märgib, ulatuvad paljud sõja kaudsed tagajärjed aga tänapäeva. Meil pole vaja neid kaugelt otsida – meenutagem näiteks 2007. a. aprillirahutusi ja pronkssõduri teisaldamist Tallinnas. Kui palju on selle ümber kära tõstetud! Ega seda pole vähem olnud ka Eestis elavate kaasmaalaste „raske“ olukorra pärast. Või kuidas suudaksime maailmale selgeks teha sõja eel, ajal ja järel toime pandud kommunismi inimsusevastaseid kuritegusid? Erinevatel pooltel võidelnud endiste sõjameeste vahel valitsevad siiani pinged; Venemaa hoiab kiivalt oma valduses teistele riikidele kuulunud alasid (Kuriili saared, Preisimaa) ja varjab ikka veel 22.000 Poola ohvitseri Katõni massimõrva üksikasju, mille arhiivimaterjalide avaldamist Poola on tagajärjetult nõudnud.
Teisipäeval kogunesid Gdanski tuultest räsitud Westerplatte poolsaarele, II maailmasõja esimesele tallermaale, paljud valitsusjuhid ja ministrid, sh ka Saksa kantsler Angela Merkel ja Vene peaminister Vladimir Putin. Kantsler Merkel vabandas oma rahva nimel, öeldes, et II maailmasõja ohvrid jäävad „Saksamaa igaveseks ajalooliseks kohustuseks“.
Isegi peaminister Putin tunnistas Venemaa osa II maailmasõja tragöödia vallapäästmises; mõistis hukka MRP allakirjutamise ja nimetas seda ebamoraalseks aktiks, öeldes: „Meie ülesanne... on keerata uus lehekülg ja alustada uue kirjutamist. Meie kohus on kõrvaldada usaldamatuse ja eelarvamuste koorem.“ Paraku näib, et siin on tegemist vaid osavalt valitud sõnademänguga, sest Vene president Dmitri Medvedev leiab, et püüded võrdsustada Saksamaa ja NSV Liidu vastutust II maailmasõja puhkemises on „häbitu vale”.
Ajalooraamatus, mis on kaetud mineviku varjude ja taagaga, ei saa niisama lihtsalt uut lehekülge pöörata.
Juhtkiri: Mineviku varjud ei luba uut lehte pöörata
Arvamus
TRENDING
