Üsna üllatav sõbralikkus ajal, mil Vene lennukid rikuvad provokatiivselt Eesti Vabariigi õhupiiri ning Eestit ja Lätit süüdistatakse järjekindlalt slaavi vähemuse ahistamises, natsilembuses ja teistes surmapattudes.
Moskva võidupeole on kutsutud 54 riigi juhid. Enamus neist, k.a. USA president George W. Bush ja Saksa kantsler Gerhard Schröder on juba andnud oma nõusoleku osalemiseks.
Vene kõrged ametnikud on soovitanud Balti presidentidel kutse Moskvasse vastu võtta ja viitavad võimalusele allkirjastada seal Eesti ja Läti piirilepingud Venemaaga. Ahaa, selle kivi alla on vähk maetud! Moskva on aastaid viivitanud piirileppe allakirjutamisega; nüüd on siis leitud sobiv hetk. Näib, et tegemist on hoolikalt läbimõeldud, kavala KGB-liku poliitilise manöövriga.
Eesti poliitikud leiavad, et president Rüütel ei peaks sõitma Moskvasse ega seisma Vene riigipea kõrval Suure Isamaasõjana tuntud lahingute lõpu pidustustel, sest 9. mai pole baltlaste jaoks kindlasti mitte mingi võidu- ega rõõmupäev, vaid veel ühe ränga kannatuste raja algus.
Samal seisukohal näivad olevat ka paljud europarlamendi saadikud, kes märkisid oma ühispöördumises: „Tõese ajaloo kontekstis tähistab Moskvas 9. maiks 2005 planeeritud kõrgetasemeline üritus mitte II maailmasõja lõppu, vaid pigem Nõukogude okupatsioonide ning totalitaarse kommunismi kuritegude heakskiitu.“
Venemaa marsib täna kindlalt diktatuuri suunas. Kremli praegune peremees kasutab nii mõnelgi juhul stalinlikke juhtimismeetodeid, ent siiani on läänest kõlanud vaid üksikuid armastava ema keelepruuki meenutavaid leebeid etteheiteid Moskva aadressil.
Niisiis: kas president Rüütel ja tema Balti kolleegid peaksid kõike ülaltoodut silmas pidades Putini kutse vastu võtma või Moskvasse sõidust keelduma? Võibolla tuleks minna ja suu puhtaks rääkida ning kindlad tingimused esitada? See oleks vist naiivne lähenemisviis. Või tasuks Kremli isandad kutsuda 2. veebruariks, Tartu rahu juubelihõnguliseks 85. aastapäevaks Eestisse, et seda ajaloolist akti hoopis Eesti pinnal korrata? Seegi idee lendab ilmselt prügikasti oma teostamatuse tõttu.
Minna või mitte minna? Vastus sellele parafraseeritud hamletlikule küsimusele vajab tõesti saalomonlikku tarkust, sest kaalul on Eesti rahvuslikud huvid ja väärikus.
Demonstreerimaks oma üksmeelt, on Balti presidendid lubanud selles küsimuses langetada ühise otsuse.
ÜRO Peaassambleel võeti Venemaa algatusel äsja vastu resolutsioon, millega mälestatakse 60 aastat II maailmasõja lõppemisest 8. ja 9. mail 2005, mida nimetatakse „leppimise ja mäletamise päevadeks“. Leppimist ei saa ju olla, kui teine pool keeldub tõrksalt tunnistamast oma süüd. Meil kõigil on aga küllaga seda, mida mäletada; minevikutaak rõhub siiani paljude hinge. Seda teavad väga hästi ka Balti riikide presidendid.