Iga linna jaoks on määrav selle omapära. Ning esimest muljet saab vaid korra anda — või ka võtta. Eestlastele on Tallinn pealinnana sümboliks, rahval südames. Tallinnale merelt lähenemine on emotsionaalseks elamuseks, seda eriti, kui aastakümneid sunnitult oli eemal oldud. Ka siis, kui kirikute ja tornide ansamblit pole varem oma silmaga nähtud, vaid ainult isa, ema, vanavanemate poolt kirjeldatult kuuldud.
Vabadusega on jõudnud Tallinna linnaehituslikku plaani, mis aastasadu on olnud mõistusega seotud, mingi solkiv vajadus ehitada sillerdavaid, taevasse ulatuvaid torne, mis paekivi ja meretuultega pole sugugi sõbralikus kooskõlas. See algas teadagi soveti ajal — mõelgem ainult „Viru“ hotellile, mis paikneb vahetult vanalinna kõrval. Valuutapüünis tungis siis vana-Tallinna panoraami, astudes tankisti kirsasaapana ajaloolise linnatuumiku varvastele.
Visuaalne mõju on linnaehitusliku vaistu keskne osa. Kuid mammonakummardamise ajastu, mis nõuab kõrgemale laiutamist, ei luba alati koeksistentsi või isegi kokkusobitamist vanalinna filigraanse siluetiga.
Raamatus „Tallinn: linnaehituslik kujunemine“ (1993) küsib arhitekt Dmitri Bruns, mis teeb Tallinnast Tallinna. Linnad peegeldavad kohalike looduslik-klimaatiliste ja ajalooliste tingimuste koosmõju. Tuues esile Tallinna eripärased jooned, pakub Bruns välja ka võimalikke linna kontinuiteetse arengu teid. Muuhulgas rõhutab ta, et tuleb väga hoolikalt suhtuda kõrghoonete asukoha valikusse — seda mitte ainult vanalinna (Le Corbusier'i järgi linna südame) lähimas ümbruses, vaid ka aladel, kus nad on nähtavad koos vanalinna ansambliga. Nii merelt kui maalt.
Tallinna linnavolikogu pole aga ilmselt Brunsi teose ja elutööga tuttavad. Nende võimuses oleks veel pidurdada Tallinna mereäärse piirkonna, Maarjamäe rikkumist sinna absoluutselt sobimatu kõrge 11-korruselise hoone/korterimaja rajamisega, Pirita tee 28 krundile. Praegune keskerakondlik linnavalitsus on lubanud seni kinni peetud keskkonda rikkuvad planeeringud ellu viia. Seda mitte ainult Maarjamäe klindi all, vaid ka mujal, näiteks Nõmmel.
Mure Maarjamäe ja Tallinna mereranna pärast sundis nelja keskkonnaorganisatsiooni pöörduma 30. jaanuaril linnavolikogu poole. Paluti alustada teemaplaneeringut, mis annab seadusliku võimaluse ehitustega alal mitte enne alustada, kui on üldine planeering tehtud. Pöördumine rõhutab, et küsimus „on Tallinnale väga olulises ja tundlikus piirkonnas, mida krundi kaupa planeerida on ilmne lühinägelikkus. Uus maaomanik (erastaja) ei tohi olla tähtsam kui Tallinna linn ja selle elanikud“.
Kaunist Tallinna tuleb säilitada, mitte aga keskkonda sihiteadlikult rikkuda ainult raha ja parteide sponsorite huvides. Kui pealinna ei kaitsta, kauaks siis laiemalt Eestit? Brunsi sõnul — vana ja uue dialektilise sünteesi lahendamiseks ei tohi säästa jõupingutusi. Ajaloolise linna ilme kordumatuse alalhoidmine on mängus, lühinägelikkus võib osutuda korvamatuks kahjuks.
Juhtkiri: Mis teeb Tallinnast Tallinna?
Arvamus
TRENDING
