USA kujutavat endast seevastu sulatuspotti, kus kõik uustulnukad lõimuvad rõõmsa meelega uude kultuuri, moodustades justkui nõiaväel ühtse patriootiliste ameeriklaste pere, säilitades vaaritatud roas siiski ka mõnel määral oma maitset (kultuuri ja keelt).
Aga tagasi salatikausi ehk Vahtralehemaa juurde, kus 70,2% elanikest nimetavad oma emakeelena midagi muud kui inglise või prantsuse keel. Tänastest kanadalastest kõnelevad 18,6% esimese keelena hiina, 6,6% itaalia, 5,8% hispaania, 4,7% araabia keelt jne. See on tähtis info riigiasutustele. Kui raske ja tülikas võib olla midagi olulist selgitada umbkeelsetele!
Kanada on oma ajaloo vältel alati toetunud immigratsioonile. Siia saabub immigrante per capita rohkem kui ühtegi teise maailma riiki. See on möödapääsmatult vajalik tööjõu täiendamise ning majanduse eksisteerimise ja arenemise seisukohalt.
Toronto allmaarongide vagunitesse on ilmunud reklaamplakatid, millel pearätikut kandev moslemineiu ütleb, et ta on Kanadas uustulnukas ega tea kuigi palju siinsest elust. Samas selgub, et YMCA (Young Men's Christian Association), vähemalt nimeliselt kristlik organisatsioon, annab talle uue eluga kohanemiseks tasuta abi, tulles nii valitsusele appi immigrantide lõimimisel ühiskonda. Kahjuks kapselduvad sellised „esmaabi“ saanud uustulnukad pahatihti oma rahvuslikesse enklaavidesse. Nad ei tahagi olla salatikausis. Ometi ei räägita sellest avalikult. Itaalia poliitikateadlane Giovanni Sartori näeb just multikultuuris sobivat pinnast n-ö etniliste getode kujunemisele.
Austraalia peaminister Kevin Rudd ütles kunagi: „Immigrandid, mitte austraallased peavad kohanema meie maaga /…/ Meie kultuur on arenenud viimase kahe sajandi jooksul läbi võitluste, katsumuste ja võitude. Meie rahvus on rajatud kristlikele põhimõtetele. Kui see teid pahandab, otsige endale mõni teine paik.“ Nagu arvata võis, tekitas see mõtteavaldus kohutava pahameeletormi. Näib, et ajupesu on teinud oma töö, ehkki peaminister Rudd’i seisukoht ühtub ilmselt paljude riikide põhielanike arvamusega.
Euroopa Liidu rassilise võrdsuse komisjoni esimees Trevor Philips on öeldnud, et „multikultuursus ei tähenda seda, nagu võiks igaüks teha mida tahes oma kultuuri nimel“. Selle asemel, et anda oma rikastav panus asukohamaa kultuuri ja juhtida nii tähelepanu oma etnilisele killule (nagu salatikausi idee ka on), püütakse oma religiooni ja kultuuri agressiivselt põhirahvale peale suruda. Tuleb välja, et salatikausis on ka see võimalik.