Preisi riigimees ja filosoof Wilhelm von Humboldt (1767–1835) kirjutas oma teoses „Ideed püüdele määratleda riigi mõju piire“, et igal riigil on kohustus õiguse (ja mitte jõu) abil kaitsta oma kodanike vabadust, mis on isiku individuaalse arengu vältimatuks tingimuseks.

Von Humboldti mõtteviis on mõneti naiivne ja ebamäärane, sest iga riik suunab ju inimeste tegevust osalt ka jõuga — seaduste ja karistustega —, mis samuti on osa (riigi) õigusest. Kord peab olema kaitstud, sest muidu valitseks anarhia, mis välistab nii sisemise kui välise julgeoleku.

Siit tahaksin suunata lugeja tähelepanu Eesti Vabariigile, kes pole kunagi hiilanud oma jõu ja suurusega, küll aga oma juhtide arukuse ja tasakaalukusega. Tänu sellele on ka lühikest aega kestnud taasiseseisvuse aja jooksul õnnestunud luua julgeolek, mille üheks tähtsamaks komponendiks on suhteliselt rahumeelne kooseksisteerimine muulastega. Mitte niivõrd jõu ja survega kui tarkuse ja kannatlikkusega on Eesti poliitikud tänaseks suutnud muulased eesti ühiskonda „lõimida“. Seda on märganud ka hiljuti Eestis viibinud väliseestlased.

Vahel näib, et mida paremaks muutub eestlaste ja muulaste vahekord, seda enam ärritub Moskva. Samas vaatavad miljonid Eesti muulaste kaasmaalased idapiiri tagant neile ja nende heaolule suure kadedusega. Et vihkamise lõket põlemas hoida, visatakse Kremlist sellesse järjekindlalt uusi halgusid. Kui otseselt ei ässitata enam üles oma rahvuskaaslasi (suurem osa neist on eluga rahul ega võtagi enam tuld), siis püütakse Eesti riiki muud moodi rünnata. Olgu siin näiteks Vene välisministeeriumi kiri 16. juulist, milles süüdistatakse Eesti võime katsetes tõsta taas tähelepanu keskmesse Nõukogude okupatsiooni teema äsjase Okupatsioonimuuseumi ja Maidla metsavendade mälestusmärgi avamisega. Eesti Vabariigil kui iseseisval riigil on ometi õigus, mida parajasti tähelepanu keskmesse tõsta ja milliseid mälestusmärke avada.

Ärgu lugeja mõistku mind valesti: ma ei propageeri siin mingil juhul vene sõjaväelaste ja teiste vaenulikult häälestatud illegaalide viibimist Eestis. Muidugi tuleb neil lahkuda! Jutt on nendest legaalselt Eestis viibivatest muulastest, kes ise tahavad eesti ühiskonda integreeruda ja on selleks ka midagi ette võtnud (keeleeksami sooritamine, laste panek eesti koolidesse jmt.). Vahel on öeldud, et Eesti astumise korral Euroopa Liitu hakkavad muulased häälekalt oma õigusi nõudma. Miks? Avanevad ju neile nagu eestlastelegi siis paljud uued uksed.

Vana-Rooma filosoof Seneca on öelnud, et tark tüürimees oskab juhtida rebenenud purjega laeva ka siis, kui sel mingit jõudu ei ole ja voog on viinud ära taglase. Nii on ka Eesti tippjuhid viimase 13 aasta jooksul osavalt riigilaeva tüürinud karidest mööda kõige lootusetumates olukordadeski — siis, kui kõik jõud näis olevat kadunud ja torm möllas kõvasti. Neid tasub usaldada ja nende soovitusi kuulata nüüdki, kui Eesti seisab meie riigile ja rahvale ülitähtsate otsuste ees. On meeldiv, et meilegi väliseestlastena on antud võimalus kaasa rääkida Eesti põhiseaduse muutmise ja Euroopa Liitu astumise osas. Kasutame seda eesõigust.

Märkmed: