Sirvisin hiljuti Vaba Eestlase kunagise toimetaja Karl Arro juhtkirjade valikkogu pealkirjaga „Nii me olime, nii me tegime“ ja märkasin, et ta on üsna palju kirjutanud väliseesti noortest. See on sobiv juhtkirja teema tänagi, kui eesti lasteaed, koolid ja noorteorganisatsioonid on alustanud uut tegevushooaega.
1957. a. muretses hr. Arro selle üle, et mõnedel eesti noortel oli kombeks veeta pikki õhtuid restoranides coca-cola pudeli taga. Sellele võiks vastata Astrid Lindgreni lasteraamatu ühe tegelase sõnadega: „Ja-jah, lapsepõlve süütud naljad-mängud, ja-jah!“ Sest coca-cola pudel noore inimese käes ei kujuta meie arvates küll mingit ohtu, isegi hilisõhtul mitte.
Tänase lapsevanema mured on märksa tõsisemad: kuidas hoida last eemale ebamoraalsusest, meelemürkidest, alkoholist ja vägivallast; kuidas täita tema vaba aega kasuliku ja meeliköitva tegevusega, nii et tal hukutavateks pahedeks aega ei jääkski.
Lisaks sellele tahame siin Kanadas kasvatada oma järeltulijatest veel tublisid eestlasi. Juba mitme põlvkonna vältel oleme olnud tunnistajateks noorte keeleoskuse vähenemisele ja huvi langusele emakeele vastu. Ei arva, et selle nähtuse taga oleksid üksnes segaabielud ja keskmise-noorema põlvkonna ülemäärane hõivatus. Põhjuseks on pigem see, et eesti keelel pole väliseesti noorte jaoks muud praktilist väljundit, kui et vanaema-vanaisaga nende esimeses keeles mõtteid vahetada. On tõesti rõõm, et meie ühiskonnas on siiski noori peresid, kus suheldakse eesti keeles, kuigi need on pigem reeglit kinnitavad erandid. Ka kaasaegses eesti keeles kirjutatud raamat on enamusele väliseesti noortest ilmselt liiga tugev vaimutoit. Tore, et meil on uus eestikeelne Telepeegli sari, mis seda olukorda leevendab ja mida me kõik suure huviga jälgime.
Kuid kõigele vaatamata keeb selgi sügisel vilgas elu Eesti Majas. Uue põlvkonna õpetamisele pühendunud eesti õpetajad, lasteaiatöötajad, gaidi- ja skaudijuhid ilmutavad erakordset ohvrivalmidust, pühendades oma õhtud ja vabad päevad noorte õpetamisele ja kasvatamisele. Olen märganud, et eesti kooli lapsed, kes omavahel eelistavad suhelda inglise keeles, lähevad sujuvalt üle eesti keelele nendega rääkides, kelle esimene keel on eesti keel. Need, kes eesti koolis pole käinud ja kes pisut seda keelt ikkagi oskavad, jäävad vestluses tõrksalt inglise keele juurde. Neil puudub kogemus ja julgus end eesti keeles väljendada. Seega — õpetajate töö kannab vilja.
Mitmed eesti koolides õppinud noored on tööle asunud kodumaal ja näidanud end seal parimast küljest. Nende jaoks pole Eesti enam mingi ebamäärane kujutelm, vaid reaalne paik — ülikiiresti arenenud riik, mis oma väiksusele vaatamata vajab tohutul hulgal spetsialiste. Need noored jäävad ka Eesti, tema rahva ja saatusega seotuks terveks eluks. Küllap see ongi meie õpetajate ja noortejuhtide peamine eesmärk, aga ka parim tänu ja tasu tehtud töö eest, mida pole võimalik ümber arvestada ei dollaritesse, kroonidesse ega eurodesse.
Tasapisi on toimumas ka vahtkonna vahetus — vanemad noortejuhid ja õpetajad on ameti üle andnud noorematele. Eestlus elab Kanadas edasi kõigi pessimistlike prognooside kiuste senikaua, kuni siin on teotahtelisi ja pühendunud rahvuskaaslasi.
Juhtkiri: Mõeldes väliseesti noortele (2)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Tegelikul on välismaalt Eestisse läinud hulk eesti päritoluga noori. (Kahjuks) paljud kodueestlased seda ei tea, sest tulijad sulavad märkamatult sisse. Teisest rahvusest (ja rassist) inimesed paistavd lihtsalt rohkem välja.
Midagi ei asenda Eesti rahva, keele ja kultuuri arengut rohkem, kui see et need, kes juba vähegi tunnevad huvi selle valdkonna vastu, mõtleksid tõsiselt Eestisse ümber asuda. Paratamatult on tugevad alateadlikud mõjud avaldumas - ja mis siin salata - tugevasti mõjutamas, ka kõige tublimate nooremate väliseestlastest kodanikele, kes tahaksid edasi elada ja areneda oma sünnimaal, kuid kel samas on väike kiusatus selle Eesti asja pärast, et oma võimete kohaselt kaasa aidata. Eestis on hetkel võimalused selleks paraku palju suuremad kui kusagil mujal maailmas. Sellest võimalusest on pigem kinni võtnud meie rahvuskaaslaste asemel hoopis teisest kultuuri taustast maailma kodanikud (kasvõi taimaast ja hiinast), kui meie endi verest ja lihast järeltulijad! Sellest faktist on nii rõõmu kui ka kahju.
Arvamus
TRENDING
