Põhimõtteliselt peaks olema Kanadas paigas universaalne süsteem, mis tagab igale kodanikule prii ravi, sissetulekust ja elukohast sõltumatult. Praktiliselt pole see aga nii. Vaieldatavalt eksisteerib juba mingi astanguline (two tier) süsteem, kus otsese pealemaksu eest võib vältida ooteaega (konkreetselt Albertas juba olemas). Nii mõnigi meist maksaks hea meelega peale, kui see kiirendaks spetsialisti kõnele, ravile juurdepääsu.
Mõni ime, et föderaalvalimistel on tervishoid kriitiliseks osaks parteide platvormidest. Ent nagu Ontarios McGuinty näitab, lubadusi ei saa enam uskuda. Kahjuks pole isegi McGuinty ausalt ja avameelselt kirjeldanud uut tervishoiu kulu. Kuigi seda arvestatakse tulumaksudest maha, pole see tulumaks, vaid "premium" ehk kindlustusmaks, mida ei maksa kõik ontariolased. Ametiühingute lepingutesse on endisest haigekassa maksulisest ajast jäetud nõue, et tööandja maksab sellised preemiumid kinni. McGuinty pole veel seda keerutust tunnistanud, keegi ei oska pärida. Kuna ka riigitöölised on enamasti unioonide liikmed, siis maksab tavaline maksumaksja mitte ainult enese tervishoiu eest rohkem, vaid kannab ka teiste kulud oma turjal.
Samuti on väärmõiste see, et Kanadas saab kõikjal kohest prii ravi. Ontario elanik, kes Quebecis haigestub, vajab kiirabi, haiglateenuseid, peab maksma Quebeci haigekassale kohapeal arved kinni. Alles Ontariosse naastes saab OHIPi käest raha tagasi nõuda. Tervishoiu eest vastutavad provintsid, mitte Ottawa.
USA külastamine nõuab reisijalt lisatervisekindlustuse varumist. Seal on samuti astanguline süsteem, haiglaravi on võõrale tohutu hinnaga. Et aga Kanadas tuleb selle eest muret tunda, on vale. Meie poliitikud, valitsusjuhid võiks eeskuju võtta Euroopa Liidu rahvastelt.
Esimesest juunist on võimalik 13 ELi riigi kodanikul, nende hulgas ka eestlastel, esitada avalduse, saamaks Euroopa haigekassa kaardi ehk European Health Insurance Card. Hetkel on kaart mõeldud tööotsijatele ja õpilastele, kindlustamaks neile tasuta ravi ja tervisehoolekannet hädakorral näiteks kiirabipunktis. Isikukoodiga tervisekaart, sarnane meie OHIPi omaga, vähendaks bürokraatiaga seotud takistusi ehk "red tape" . Sarnasus OHIPi kaardi esitamisega Quebecis on suur, vahega, et ei tule kohapeal, võõras riigis maksta. Teades, et õnnetus ei hüüa tulles, on ka uue kaardi taga garantii, et neil erijuhtumeil, kui peab võõras riigis pikemaajalise ravi eest maksma, siis koduriigis makstakse väljaminekud kiiresti tagasi.
Kaart täidab lihtsat otstarbet — kinnitab kostitaja riigile, et külalisel/tema riigil on raha kiirabitervishoiuga seotud kulusid kinni maksta. BBC andmeil võib tulevikus kujuneda kaart meditsiiniliseks passiks, võimaldades dokumendiomanikule ravi kõikjal Euroopa Liidus.
Skandinaavlased, muidugi, on kohe võtnud idee omaks, samuti ka suurriigid Saksamaa, Hispaania, ja Prantsusmaa. Puudub Inglismaa, seal on samuti astangulise tervishoiusüsteemi tõttu põhimõttelisi ja ajaloolisi takistusi. Huvitaval kombel on uutest ELi riikidest nende 13 riigi hulgas ainult kaks — Eesti ja Sloveenia, ka need kaks riiki, kus on viimaste aastate jooksul kõige suuremaid edusamme astutud. Mõte on imelihtne, Kanada võiks seda Quebecis rakendada, mis oleks kohalikus tervishoiureformis oluliseks sammuks.
Juhtkiri: Mõistlik lahendus
Arvamus
TRENDING
